ma tahan siit ära.
kasvõi päevaks. (kuigi pikem periood oleks teretulnum)
mitte ainult sellest linnast, vaid kogust riigist ja mida kaugemale, seda parem.
aga ei.
ega paraku ei saa kah.
selle asemel, ma passin siin ja tunnen kuidas närvid üksteise järel pingule tõmbuvad, ei tea kaua nad veel vastu peavad.
isegi näen unes, kuidas ma lõpuks snap'in (see kõlab inglise keeles paremini, kui "endast välja minemine", "ära pööramine" vms, no ei saa seda õigesti väljendatud). kuigi siis unes süüdistati selles, minu slaavi temperamenti. olin paras bitch ja mulle see ei meeldinud, aga ma ei saanud siis midagi sinna parata. right, nagu mul selline asi tegelikult olemas oleks. no ei ole temperamenti või kui on, siis on see väga masohistlik ja introvertne.

ma ei tea mis mul viga on, aga ma olen juba peavaludest väsinud.
tahaks jälle normaalne olla.

(ma ei mäletagi millal ma viimati päeval postitanud oleksin)

sangviinik ja melanhoolik korraga

vanu kahe aasta taguseid postitusi lugedes ikka rändavad mõtted igasse ilmakaarde.

veider mõelda tegelikult, et paljud sõbrad ja tuttavad, kellega ühel ajal ülikooli astusid, juba lõpetavad, kui ise veel tunneli lõpust valgust isegi ei aima. kergelt masendav tegelikult. peab end kokku võtma.

imelik tegelikult, et ma saan meessoost tuttavatega paremini läbi kui naissoost. on sellel mingit seost, et lapsepõlves olin alati poistekarjas ja esimene sõbranna, oli alles esimeses klassis? tõsi küll sõbranna on jäänud ja sugulased, kuhu nemad ei tea kaovad? :P eks naistesse peab ettevaaltlikumalt suhtuma, ei või kunagi tea mis uss seal pesitseb, aga siiski pean möönma, et parimad sõbrad, kes on, on enamasti tüdrukud. eks väljateenitud usaldus jääb ikka kestma pikemaks.
aga niisama rääkimiseks on lihtsam vist tõesti meestega rääkida, nad ei otsi mingit konteksti peidetud salasõnumit ja mis peamine sa tead, mida oodata. nende loomust on kergem haarata. ma ei saa öelda vist ühegi sõbranna kohta, et ma tunnen nende loomust läbi ja lõhki, ma võin aimata, aga mitte teada. aga see ei tähenda, et inimloomus ei muutu. aeg siiski läheb edasi ja inimesed enamasti muutuvad ka, eks on ka elemente, mis ei muutu, neid ei pruugu igapäeva elus olemas olla, aga need löövad aegajalt välja.
eks vist lihtsalt naistega rääkides ma tunnen end veidi ebakindlalt, kui olen teadmatuses. aga samas on ka inimesed erinevad. avatud inimestega on ikka lihtsam suhelda. a ma olen selline, et ma avanen alles siis, kui avatakse mulle. nagu peegel mingis mõttes.

on üks küsimus, mis mind alati häirib, kohati käib isegi närvidele. mulle ei meeldi valetada, aga ma ei näe vajadust asjatu paanika tekitamiseks. praegu on lihtsam teemat vältida, pealegi see on selline poolpeale surutud viisakusformaadi küsimus, et lühike ebamäärane vastus rahuldab enamuse uudishimu.
sooviks vaid, et tervis oleks parem. peaasi, et ei korduks kahe aastatagune asi.

kevad on ikka salakaval. loomade kohta öeldakse ka, et nad on kavalad/targad, aga enamasti see tuleb sellest kontekstist, et need loomad, kes on targad, on võimelised inimestele materjaalset kahju tekitama.

head ööd

you set my soul alight

kõik negatiivne on praeguseks musta aukku pistetud, lisaks amööbid kah. vaatame kui hästi see valgust neelav asi oma tööülesandega hakkama saab. äkki muidu motivatsioon ei julge uksele koputama tulla
..mulje on küll selline vähemalt jäänud.

täna vahetasin telefonis helina ära, paras aeg kah tegelikult, pea kaks aastat juba. mitte et duran duran oleks ära tüüdanud, lihtsalt anname muse'ile ka võimaluse särada.
peaasi, et ma ei unustaks seda, kui telefon peaks juhuslikult helisema. mälu peale ei saa alati lootma jääda.

eks tuleb tunnistada, et endal ka veidi häbi, et olen blogi niimodi unarusse jätnud. mida ikka kirjutada. praegugi tegelikult pole midagi erilist lisada.
aga peab lisama, et hetkel on küll mingi veider positiivne vaade peal, et kõik hakkab lõpuks laabuma vms.
täiesti alusetult. no vaatab. eks ka paras aeg kah tegelikult.

et siis mida veel lisada? eks kuidagi sisutühi postitus. need, kes seda loevad teavad nagunii, et ma elus olen. oeh. see blog ajab unele. ausalt. haigutan siin juba. kuigi naljakaks, et kõige ärkvem aeg on mul umbes kaks-kolm tundi enne magamaminemist. heh simona tuleb meelde oma turbokiirendusjooksuga. ainuke vahe, et ma olen passiivselt aktiivne (jaja, mõttetöö nõuab ka energiat vms), ainult et täna ma siiski raiskasin selle aja niisama olles ja muusikat kuulates. oli küll tahtmine joonistada, aga hetkel üks joonistusidee ei taha kuidagi lõplikult väljaareneda ja nagu ikka kangekaelsusest (või siis loodame, et see pole mingi kompulsiivne häire alge). noh jah nüüd kui kaubamaja toiduosakond ümberpaigutamisi tegi, ega sinna vabatahtlikult ei tahagi minna. no ei meeldi (või äkki ma keeldun harjuma uute asjadega?). ah ma ei hakka midagi hullemaks mõtlema. nagu ma juba enne ütlesin, et kõik negatiivne on musta aukku topitud.

peaks lõpetuseks midagi positiivset lisama nagu. hmm. homme teen kreembrüleed. mulle maitseb minu kreembrülee rohkem kui näiteks imre kose oma. rääkisime üks päev veidi lühidalt stokis.

hm. tean küll kuidas lõpetada päev. kõige vahvamad kiisudest õekesed. ma mitte kuidagi ei väsi seda pilti vaatamast.

head ööd.

hetkel on mul suht hea tuju ja mõtlesin, et kasutan selle hetke (enamasti ma ei viitsi, sellepärast ei kirjutagi igapäevaselt) aga praegu mõtlesin, et kirjutaks midagi rõõmsamates toonides, et kes igapäevaselt ei viitsi suhelda, siis vähemalt loeb, et kõik on tegelikult korras :P

reedel ründas mind see minu vasaku-kõrvaklapi-needus. kõrvaklappidel murdus vasak klapp ära =S täiesti veidralt kah, panin pähe, vaatan, et kuidagi viltu ja ebamugav, tahan hakata sättima ja koksti kukkus maha. nojah, nii palju siis kõrvaklappidest, 5 kuud ei pidanudki vastu. AGA!! mul oli ostutšekk alles, läksin poodi ja sain uued! nii et in your face vasaku-kõrvaklapi-needus! kuigi too päev oli imelik, lisaks sellele läks mul kaelakett kah katki, aga õnneks juhtus see kodus ja vahetasin katkise keti teise vastu ära.

täna tegin suurpuhastuse oma toas. kõik mittevajalikud asjad sain nii ära pandud, et need mul ees ei tolgendaks ja mul on nüüd lõpuks laual veidigi ruumi.

jaapanisse tahaks... aga enne vist tuleks töö leida =P

mida siis veel? hmm. täna käisin sugulase sünnipäeval. ja teate mida? see oli täitsa tore! telekas EI mänginud. ma enne igaks juhuks panin jaapani keele märkide materjalid kotti, et kui mul igav seal hakkab, siis vähemalt saab õppida vms. noh õppida see kord küll ei saanud, mõnes mõttes küll kahju, aga see-eest sai siiski toredalt aega veedetud ^^
nii et ma nüüd vaatan veel paar asja üle ja siis hakkan kolmapäevaks õppima märke.

manic monday või siis "asjatult raisatud elu" see pidavat olema kalade iseloomustus

veidi sinine tunne on peal.
eelmine nädal mingi hetk tundus (jusiis sünnipäeva faasis, kuigi see vist kestis vaid kokku kaks päeva), et olen oma positiivsuse tagasi saanud. aga ei.
eks mind ikka häirib, et ma pole oma kohta leidnud vms. soovitati küll teha vision board'i teha, aga probleem on selles, et ma ei tea mida ma tahan ja mul pole isegi prioriteedid paigas. nii et ma lihtsalt raiskan oma eksistentsi ja see teeb mind kurvaks ja sellises olekus olen ma suht võimatu midagi asjalikku tegema, mis tekitab veel halvema tunde, ütleks küll nõia ring, aga pigem tundub langusega. noh vähemalt pole vast vaja karta, et lõpetan nagu kafka protsessis. mnjaa, praegu olen allavoolu ujuv (pigem hõljuv) kala, aga lohutan end sellega, et kõige pimedam aega on ikka enne koitu. hm millegi pärast tuli meelde ka lause alles piisavas pimeduses näed tähti. nice. aga täiesti väljaspool konteksti.

ok. teine kord ehk jätkan.

et siis viimane tunnike 21 aastasena. noh tegelikult ei teki mul ausalt öeldes mingeid erilisi emotsioone ei selle numbriga ega ka tulevase numbriga. olen jälle aasta vanem, ei ütleks et targem, pigem kas vastupidi või siis imelikum :D
nu tegelikult mari ütles, et ma võiks blogida vms, ega ei tasu siit midagi asjalikku tegelikult oodata. tagasivaade 21. eluaastale? nu peaks ikka ütlema, et oli ikka rohkem head kui halba, nu kuigi viimasel ajal on veidi imelik, aga olgu pealegi, ei saa 24/7 positiivsuse patakad laetud olla, eriti kui pead otsima oma suunda. eks ma otsin seda nö oma kohta. ma ikka tahaks kõigele vaatamata vastuvoolu ujuma hakata. ma tean, et ma pean seda tegema ja tegelikult ma tahaks ka, aga ma pean end kokku võtma ja mitte muretsema end haigeks (seda ma oskan).

õe kiisu on mul praegu nädal aega kodus elanud. homme läheb ära. kurb, eks ta paras röövel on, aga nii ikkagi vahva. isegi siis, kui ma just olen õudukast ärkanud ja ehmatan, et selja taga miskit liigub, kui tegelikult on see kõigest pisike kiisu, kes tahab teki alla pugeda. ma hakkan meie lõunauinakuid küll igatsema.

mida siis veel lisada? ega see eriti sisukas postitus ole, aga mis siis ikka. öm. õnne marile 3. koha puhul.

nii et, kes mind olete nii kaua taluma pidanud. taluge palun mind rõõmuga edasi, kuigi ma armastan teid isegi kui lihtsalt mind talute :D yoroshiku

aga et siis hetkeks kõik.

vahel tekib tunne, et maailmal on mingi salakaval plaan/tahmine mind muuta tundetuks külmavereliseks evil bitchiks, talle ikka meeldib mu jalge ette visata selliseid nõmedaid või alatuid asju, mis peale pettumust tekitavad lisaks pettumusele ja väheke viha, mis minu puhul on juba suur asi. ma tavaliselt olen ikka nö kõrgemal vihkamise elemendist, sest on alati tundunud mõttetu. lisaks selline asi nagu kättemaks on veel nõmedam asi, see vaid näitab, et sa ei suuda olukorrast üle olla, sulle läheb asi korda ja ütleme siis otse välja, sul pole millegi paremaga tegeleda ehk sul pole elu. lihtne. mul on liiga palju tegemisi ja mõtteid, mis vajavad tähelepanu, et ma raiskaksin oma väärtuslikku aega, millegi peale, mis lõppude lõpuks ei tee asja paremaks ja ma ei usu, et ma saaksin tunda rahuldust sellest, et kellelgi läheks halvast :/ selline ma kord juba olen. ja see ei häiri mind tegelikult. võin ilusti puhta südametunnistusega öelda, et ma ei vihka kedagi.

nii et, in your face!