eile (no ametlikult kell oli juba tänase päeva peal) mõtlesin korra, et võiks see aasta rohkem blogima hakata. eks vaatab kuidas õnnestub.
hiljuti avastasin enda jaoks ühe laheda asja, nagu tahvlivärv, kus on ka metallpuru vms sees, et saad pärast seinale lisaks kriitidega joonistamisele ka magneteid külge panna. see oleks nagu nii täiuslik element mu tulevasse kööki. ma vaikselt disainin oma peas oma tuleviku kodu. muud asjad nagu kuidas ja millal on vaid detailid hetkel, millele pole mõtet väga mõelda. let me have some fun for now ^^
nii olen enda jaoks mõtteliselt järjekordselt puhta lehe keeranud. enesetunne on hea ja imekombel isegi suht välja puhanud, vaatamata asjaoludele, et hetkel on sess käimas (noh see ka ei kesta enam kaua, kolmapäeval on juba viimane eksam ja olen endale kogu konspekti kordamisküsimusteks moodustanud ja eksam pidi testi vormis valikvastustega olema, mis ka kergendab asjaolu).
eelmist eksamit tehes mõistsin järjekordselt, et mu mõtlemine on liiga konkreetne. näiteks küsiti eksamiküsimuses, et mis võimalused on anda tagasisidet ja mul kerkis peas kohe küsimus, et kas see on tagasiside kliendile või terapeudile. mind blown. või olen liiga abstrakse mõtlemisega? või liiga loogiline? no see lollkindel loogika võib kasulik olla, kui mitte lausa lõbus.
kandikuaegadest päris mitu korda panin omaniku paika oma loogiliste seletustega, kui tal oli järjekordselt tuju meile mõni mõttetu ülesanne anda, kui meil parasjagu tööd polnud. kohati oli päris lõbus. aga jah, sinna tagasi ma siiski ei tahaks tööle minna. punkt. liiga palju firmasisemisi jamasid. kuigi töökaaslased olid lahedad, siiani vaikselt külastan neid ikka.
aga jah. tööotsingud on masendavad. no nüüd kui olen septembri lõpust endale tööd otsinud ja kirju saatnud, siis vaid ühest kohast taheti vestlusele kutsuda, aga see aeg olin ma loomulikult haige ja ei saanud minna. no võin ennast lohutada mõttega, et mu tulevane töö, ootab vabanemist, et ma saaksin sinna asuda vms, nagu muna, mis koorub siis, kui piisavalt soojust ja aega saanud. blablablaaaa. ja, et see koht saab olema nii täiuslik, et pole vaja sealt lahkuda kuniks leian/loon oma erialase töökoha.
kui inimsed ütlevad, et elu keerkäigud võitavad müstilisi/kummalisi pöördeid, siis mina ütlen seda oma mõttemaailma koha, eriti aga unenägude.
vaene mu alateadvus, ülemõttetest ülekoormatud.
täna nägin mingit kummalist unenägu, et üks must mees, rääkis, et tema eeskujuks oli tema, tädi, kes töötas ennast üles, vaatamata päritolule. aga ta viitas, et ta oli poolteist aastat evita peron ja hakkas rääkima tema lugu ning siis nagu filmis silmade ette tuli väike tüdruk, kes läbi raskuste hakkas põgenema kuhugi, aga siis helises äratuskell ja ma ärkasin. punkt.
peaks paar asja, mis mul juba paar aastat sumiseb peas, ettevõtma. ja jaapani keelt kordama. sõnavara hakkab vaikselt meelest minema. mjau. ja kui majandusolukord paraneb, siis minna edasi keeltekooli õppima. aga tulevikus lähen kohe päris kindlasti jaapanisse!
õe kiisud on nüüd varsti kuu aega juba omas kodus. vaikselt ikka igatsen neid. kodu on ikka nii palju elavam, kui lemmikloom on. lisaks see on nii armas, kui nad voodipeal üksteise kaisus magavad ja külmaga teki alla ronivad.
aga ega mu enda kiisu ka tulemata jää. that's for sure.
a vaatamata sellele, et õues nii põrgulikult külm on, siis mu hoov on aga nii kaunis. ma armastastan oma hoovi. praegu eriti muinasjutuline.
heh avastasin aknalt kassi nina jäljed. armsad südamekujulised.
lisaks kõigele olen enda juures avastanud seda, et mida raskem aeg mul on, seda tugevamalt ja rohkem värvin ma silmi. no praeguseks võin öelda, et praegu ei värvi ma neid üldse. vut nii.
