bürokraatia leiutaja tuleks üles puua

eile sai siilis tapeeti maha kiskuda, hea ja pingeid maandav töö, kuigi tänane päev oleks võinud vabalt ka olemata olla, ma ei tea kui palju ma täna üles-alla trepist jooksin ja lisaks veel üks tiba häiriv uudis, aga oleme olukorrast üle ja naudime vaibavaba tsooni, tuba kohe tundub kuidagi avaram, see suvi parketiga ei jaksa jamada
   oma loole sain ideid juurde ja tekkis kohutav igatsus joonistamise järgi, tuleks nüüd see kõik ainult käsile võtta, ehk see nädal, kui mööblijamadega ühele poole saan? teeme nii

naljakas hetk, 48, kuid siiski.. i need no glory

ei tea, täiega nõme sentimentaalsus on peal, et on väga vähe, nagu tõesti vähe, puudu, et saaks ühe tohutu rumalusega hakkama ja seda ei andestaks ma endale eal..
vaatasin täna midagi, mis puudutas eriti südamelähedast teemat, kardan, et kaotan viimsed emotsioonid, eile öösel isegi tekkis selline olukord, kus olin täiesti tuim ja tundetu, ei hoolinud mitte millestki, nagu pole südant ollagi, nagu oleksin selle ära kaotanud ja seeläbi osaliselt ka surnud, aga vähemalt oli hea kuulda mõne kahetsust minevikus tehtud tegude eest, kuigi seal lendas ka muud prahti, mis polnud sugugi abiks, egas midagi, tuleb halva magada heaks, hommik siiski targem, kuigi üks teadmine tekitab hirmu, kuigi tean, et poleks nagu põhjust, aga see on üks nendest asjadest, mida ma tean ja seepärast on tiba kurb olla...
aga siiski lootust on, kui praegu pole palju puudu katki olemisest, ehk on ka lootust ja nii kaua kui on seda, nii kaua peate ka mind taluma ^^ vähemalt on miskit, mis jõudu annab
aga jah, ma olen väsinud siiski, vaatamata kõigele, segadust pole, asjad on selgemad, kui võiksid olla, aga kardan magama minna, sest siis saabub tänane päev, mis on minu jaoks veel homme, liiga kiiresti, kardan hullemat.
kuid siiski. seal oleks miskit positiivset, sorry, ma ei saa kõike välja öelda, sest ma ei tea kui paljut ma homme oleks võimeline tunnistama, mida hetkel, see võib olla vaid sentimentaalsusest põhjustatud hetkeemotsioon ja on liiga palju segavaid faktoreid, mille mõju ma ei suuda ega tahagi endale tunnistada. tõsiselt paljas ja kaitsetu tunne, ometigi olen pidanud kõik see aeg üksi vastuseisma kõigele sellele, mis siiani on juhtunud ja see ei anna ikka veel rahu, vaatamata mu lubadusest, ma pole kunagi suutnud endale antud lubadusi pidada ja vaevalt, et eal ka olen selleks suuteline, sorry. aga sulle antud lubadust ma pean, minust ei saa sulle kunagi koorem olema

ticket to heaven

njah, on hea tagasi olla, see rännakute aeg, et "kodu on seal, kus kott" on nüüdseks läbi. mingi sentimentaalsushetk tekkis, kui tallinnasse jõudsin, ei tea,
see on midagi vist mida ehk põlistallinnlane mõistaks?

tänavapilti vaadates tundus, nagu kõik kõnniksid, seal hulgas ka mina, silmad kinni seotud, et mida me näha või endale tunnistada ei taha, seda me ka ei näe, ehk küll tunnetama, aga blokeerime seda kõike. nagu kõnniks kitsal teerajal. olgem ausad, kõike arvesse võttes, me seda ka teeme.
juba kell viis hommikul kuulsin sellist jura, et propaganda blablabla, aga samal ajal astub veel suurema propaganda kaitseks, tõesti nagu hüpiknukk, noh mida parata.. ma ei jaksa idiootsuse vastu seista, eriti kui tegemist inimesega, kelle arvamust on liiga hilja muuta, ei saa ka tegelikult pahaks panna, kui meelde tuletada vanust, aga kell viis hommikul? no andke andeks, aga asjadel on piirid.

kuigi on üks asi, mis on mind terve elu jälitanud, ehk ka jääb, millest on juba suht kõrini, aaga mis seal ikka, noh peaks leppima või? vaatame, kuhu asjad välja jõuavad

mõtlesin mõningate segaste asjade seletusele. ehki asjad pole tegelikult nii keerulised, aga on häirivaid elemente, mis kohe ei saa olukorraga leppida ja peavad nii vastikult käituma. njaa ega kahe tulega mängimine ei tõota head. aga rääkides seletustest? asi on lihtne, sest see olukord pole nii etteöeldav, eks tundmatus on tiba põnevam, ma ei oska praegustel oludel järgmisi samme ette öelda, pealegi strateegia siinses olukorras loeb ka vähe. ootame? ma tean, kui peaksin valima, siis valiksin endale ebasobivama valiku. miks? miks mitte, muidu oleks täitsa igav ju. mulle ei meeldi asju teada. mulle ei meeldi ka mõelda. elu oleks palju kergem, kui oleksin mingi suvaline loll tibist blondiin. aga mis teha, tuleb elada sellega, mis antud =) või hoopis, et kui ma teab,et kui pole just häid uudiseid ootada, võtab mu alateadvus seda ainult kui takistust, et saaks näha rohkem vaeva ja halva kisendada heaks? ok see oli imelik väljend, but you got my point.

minevik. kahtluste padjaraamat

ok, esimene katse minna magama ebaõnnestus.
ma ei ole võimeline oma mõtteid välja lülitama,
tõesti tüütu, mõni ime, et ma nii vähe magada saan,
oeh, algselt niisama mõtlesin numeroloogiale, sealt läksid mõtted lapsepõlvele ja äkki tuli meelde, et siis olin ma täielik kontrolli friik, äkki oli see sellest tingitud, et ma olin kõige noorem peres ja see tõttu vajasin seda tunnet olla ise liider? kuigi samas mulle meeldis olla noorim, palju eeliseid, eriti siis kui sa oskasid õigetele nuppudele vajutada. üldiselt aga enamus mu lapsepõlvesõpru olid minust nooremad, neid oli kergem mõjutada?oot,oot,oot, hmm, ok, vaikin maha parem. ei tea. igatahes siis olin ma kuidagi elavam. ma vist tean küll millal need muutused hakkasid toimuma, 2 etappi, 2 inimest, mõlemate põhjuste tekitajatega saan praegustel aegadelgi hästi läbi. (kuigi olukord halvenes minu jaoks, kardan ma siiski mõelda teistsugusele olevikule) 2 aastat tagasi (mulle ei meeldi see number) oli ka olukord, kus ma tahtmatult sain inimese üle kontrolli ja seega sündmustiku üle, ma manipuleerisin temaga eneseteadmata, lasin arvata, et tema on nö olukorra jumal, aga siis ühel päeval jõudis talle tõde kohale. hämmastav tegelikult. äkki sellepärast ta kardabki mind nüüd? nagu tõsiselt mind karta? hmm, kuigi arvestades tema minevikku, mis loodetavasti lõppeb temaga. (krt mlle tegelikult üldse minevik ei meeldi, ei, ma ei varja midagi, lihtsalt kui mõistena) nagu elaksin iseenda loodud maailmas, kus ühel hetkel minu looming saab liiga teadlikuks olukorrast ja tõstab mässu, nagu see stoori, noh täpselt! ma vist sain veel ühe lõigu juurde. aaaga jah, on üks element, mis ei ole päris kooskõlas.
isegi väljamõeldud maailm pole täiuslik. rst
aga jah, kaks äärmust võivad kõrvuti eksisteerida, vahel nad neuraliseeruvad, aga harva, enamasti on lihtsalt mingi osa domineerivam, asjalood on kehvad siis, kui mõlevad on piisavalt jõudu kogunud, lõputu lahing? võibolla, aga 20 aastat juba? lasku edasi. 
oot mul mõttelõng kadus. tahtsin sellega kuhugi välja jõuda... ok jätame selle sinnapaika
kage ja egomaniakk. vastuolu? äkki hoopis hea maskeering?
pudru ja kapsad, aga jah, nüüd saate aru, miks mulle see närvidele käib, kui ma pole mitmeid päevi normaalselt magada saanud? midaiganes, peavalu ka ei tee asja kergemaks.

ja kuhu me õelusega õieti välja jõuda tahame?

pean ühe asja lõpetama, nimelt inimeste idealiseerimise, ok ma tean, et igal ühel on omad vead, aga millegipärast ma vaatan nendest üle, nagu need oleksid näitesti loomulikud asjad inimeste juures. vahel tundub, et need ongi asjad, mis eristab neid hallist massist ja muudab nad erilisteks, aga see pole põhjuseks, miks ma üldse sellest rääkima hakkasin

eile küsiti minult nõu, et miks on nii, et vaatamata valule, mida üks inimene sulle valmistab, pole sa võimeline temaga kõiki suhteid lõpetama. pakuksin, et see, kui inimene on võimeline sellisel tasemel sulle liiga tegema, siis järelikult seal on midagi, millele saab haiget teha ning teadmine, et mängus on tunded, siis ei taheta nendest lahti lasta, sest need on nii kalliks muutunud, et parem on taluda seda valu, kui loobuda osakesest endast? tegelikult ma ise ka ei tea, lihtsalt tuli siuke mõte korraks

täna oli vast ikka vihane päev, peavalu ka ei teinud asja kergemaks, olin vihane nii enda kui ka teiste peale, enda peale enamasti sellepeale, et ise olen vihane, aga jah selliste peale ei saa tegelikult vihane olla, peab kaasa tundma hoopis, aga õnneks olen ma piisavalt ükskõikne ja ei vaeguvi neid parandama, küll sellest välja kasvavad, loodetavasti

aitab juba

teate? mõelge, mida tahate, ma väsinud teile mõtlemast.
on valus avastada, lähedasi inimesi sarnaselt mõtlemast nagu ise, sest tead, et pole võimeline toeks olema, sest olukorrad on siiski erinevad ja sa ei oska tunnetada ega ka mõista seda valu, isegi mitte suurima tahtmise juures, paljud võivad küll öelda, et saa üle, aga mida nad ise teeksid sellistes olukordades, palju nad üldse teavad? mida nad teeksid, sellistes olukordades, kus viha ei lase sul magada, lein lämmatab emotsioonid ja kurbus muudab hingamise väljakannatamatuks?
kuidas ma vihkan seda üleolekut, kui nad muigavad ja naeravad teiste emotsioonide üle või niisama õelutsevad, mis nende arvates on asjatult ülespuhutud ja ei ole ka tõeliselt võetavad, et lihtsalt appi hüüde keskkonnale, et meelde tuletada oma eksistensist, ok, kui tõesti arvate, et asi on selles, kas mõtlete ka sellele, mis võis inimese nii kauegele viia? liigne enesearmastus? madal enesehinnang? palju te üldse sellest teate? ja kas tahategi teada? turvalisem oleks elada oma seebimulli sees ja kanda roosasid päikeseprille.
ja see, et ütled, et saa üle, öelge ausalt, kas see lohutaks teid? kas leiaksite sellest abi? või sellega vaid ainult alandate teisi, andes märku, et tema mõtted/tunded on mõttetud?

äkki vahest piisaks inimese hukka mõistmise asemel teda pisutki kuulata? lasta tal oma mõtteid valjult välja öelda, kellele ikka meeldib iseendaga rääkida...
ja kui inimene ei leia endast seda usaldust, mis oleks vajalik selle juures, siis ehk on ka sellel põhjus? ehk sa pole seda välja teeninud? ehk vaja astuda esimene samm ja see usaldus ära teenida?

ma ei ütle, et olen teistest targem ja parem, olgem ausad, mida minagi üldse asjadest tean, midagi ei tea,
meid ei mõisteta ja meie ise juba ammugi mitte, mul oli lihtsalt vaja end korra välja elada, vot, südametunnistus ei luba seda koormat ainult ühe inimese kaela ajada, pealegi väljateenimatult, nii et ründame massi, see on kõige lõbusam ju