elame; näeme

üks siinne miinus on see, et inimestel on kalduvus mind hommikuti üles ajada, siis kui uni on kõige magusam, eriti siis kui öösel terroriseeris herilane ka(kes teate, ehk mõistate), sai ujumas käidud, isegi soe vesi oli, vanaema külastatud, ta oli vist valmis mind surnuks rääkima, loomulikult ei unustanud ta oma kohustuslikke küsimusi, aga siiski oli tore teda näha ja talle healmeelt oma külastusega valmistada, isegi narva kinno jõudsin ja rahva nõudel bowlingut mängida, aga paras neile, tegin neile ära..

ei salli neid sisemisi konflikte, nagu kaks häält vaidlevad üksteisega, alguses ilusti ja tsiviliseeritilt üritavad end korda mööda väljendada, kuid lõpuks ikkagi hakkavad üksteise võidu ja segamini, üritates üksteist üle karjuda, ja loomulikult lõppeb kõik ühe väga segase sasipuntraga

kuid teiste konflikte pole ka teab kui lõbuspealt vaadata/kuulata, eriti teades, et keegi ei mõtlegi tõsiselt öeldut, lihtsalt inimesete ärritavusetase on enam pingel, kui nende kõhud näljast korisevad..

aga jah ei taha kuulata mõistuse häält, aga mõistus ei lase rahul kuulata südame häält.. konflikti põhjus on teada, naljakas on aga see, kui see allikas on käegakatsutaval kaugusel, siis kogu torm on vaibunud, nnjahh

ok, äkki jätta homne päev viimaseks? eks vahetevahel on hea elada mingites piirideski normaalset elu, teha täiesti tavalisi asju, aga olgem ausad, see on imelik, sest see tunne, et ma ei kuulu siia, ei taha mind jätta, ei tea kas asi on siis kohas, inimstes või nende tegemistes, lihtsalt see pole minu maailm, hea seegi, et saan nö selle reaalsuse eest muusika abilgi põgeneda.. ma ei tea kaua ma siin vastu pean.. kuigi pean tõdema, et mõtlemine muutub siin olles tiba loogilisemaks ja mingil määral on siin olemine ka rahustav ja positiivsuse patareid laadiv

see ebastabiilne wifi... urr... kaob alati just kõige vajalikumal hetkel..

aknast on praegu ilus vaade, meri ja juba loojunud päikese viimased valguskajad..  ja kohe saabub terve päev igatsetud pimedus..

help me to breathe..

kohutavalt valus on näha teisi kannatamas, nad võivad täiesti vaikida, aga silmades on näha seda kõrvetavat valu, mis viitab praeguseks läbitud piinarikkale eluteekonnale, veel kohutavam on aga hirm, et öeldes kogemata valesid asju võid olukorra veel hullemaks pöörata..

viha, valu, lootusetus, lämbumine, kannatamatus, iga hingetõmme valmistab kohutavat piina, et tekib lausa tahtmine hingamine lõpetada ja sisemuses nagu jookseks ogadega loom, kes otsib meelehetlikult väljapääsu, kes ihkab vabadust, see nagu saaks iga hingetõmbega jõudu juurde..
ka need võnked ja lained ei lase  hingata..mida suurem vahemaa, seda raevukamad ja teravamad need on..
aga mida lühemad need on, seda terviklikumalt end tunnen, siis pole seda lagunemist, aga kuidas sellistel juhtudel saab rääkida iseseisvusest? eks jah, peab tõdema JÄRJEKORDSELT, et olen nõrk, eks see õppetund, kus pead õppima elama iseendaga selles keskkonnas polegi nii lihtne, kui algselt tundus..

ok, mineku lükkasin päeva võrra edasi, eks see ole tegelikult põgenemine iseenda eest, kuigi samas ehk väike keskkonna vahetus tuleks kasuks ka, saaks korrastada mõtteid, ehk saaks ka ühe objektiivsema kuulaja ka, kuigi karta on, et abi sellest siiski pole

oeh, huvitav palju inimesi üldse suudavad mind tõsiselt võtta? arvestades, et ma isegi ei suuda alati end tõsiselt võtta, siis see tõesti paneb kahtlema üldse nende olemasolu, eks jah, mu muutlikud tujud ja tahtejõuetus ei tule just eriti kasuks kah..

täna tekkis pisike kadedus emode suhtes, see emotsioonitus tekitab meelehärmi juba.
oma pahameele rahuldamiseks proovisin eriti naiseliku nippi, ehk siis hakkasin köögis taldrikuid lõhkuma, naljakas ainult, et keegi kodus ei vaadanudki seda viltu, ok, vanu nõudsid, millest pole kahju ja mida keegi ei kasuta, on siiski küllalt, nii et sai kildude klõrinat isegi nautida, vot teile tükike muidu minu olematust vene temperamendist, heh, kuigi paneb siiski muigama kas mitte? noh mind paneb küll

ka on mõttetu stressata pakkimise pärast..

peavalu läks aina hullemaks, olin juba kolmadandat ibu võtmas, siis aga tuli mõte, et läheks istuks pisut õues ja oh näe imet, aitaski =D
kahju kui mõni kena inimene tuleb küsib suitsu, mida parajasti anda pole, lihtsalt jagamise poole pealt, naeratused on ilusad ju siiski, oot see oli esimene kord, kui keegi tänaval minult suitsu küsis =P
ok homseks peaks teoreetiliselt mingi listi tegema , kus oleksid homsed tegemised kirjas, mida ma pean ära tegema enne, kui ära sõidan.. kauaks? nädalaks? eks paistab, oleneb täiesti tujust..

ok, see minu ülikindlus ja kiirustamise kompott põhjustas järjekordse apsaka, eks siin on süüdi ka minu ettevaatamatus, asi pole selles, et miski on valesti, vaid see, et ma jälle norin enda kallal ja sellised lolle vigu on endale raske andestada, samas kui suurtemate asjade puhul ma lihtsalt mõtlen, et tegijatel ikka juhtub, kus on loogika? hoidke pilk horisondil ehk teie isegi näete, 
sest mina, looduse poolt lühinägelik, ei näe ja ei oska isegi öelda kus see võiks olla
miks ta ei võinud endale kassi võtta? neid koerainimesi, mitte et mul midagi koerte vastu oleks, lihtsalt..
ok, alustasin listiga, aint et nüüd on siuke tunne, et pooled asjad on juba meelest läinud, oi jah, arvata oligi

jälle ma põen mingite naeruväärsete asjade pärast.. kasva suureks (ma ütlesin seda endale)

njah, hommikul ehmatasin, kui telefon oli tumm, telekas ei näidanud pilti ja nett oli kadunud, jusiis starman tegi oma parandustöid, mida kord lubas teha, mis siis muud teha, sellise palava ilmaga ei taha õue eriti minna, nii et lugesin kodus, kus oli tsibagi jahedam, raamatut, kuni avastasin, et kõik on jälle normis, aga kuna olin hea koha peal pooleli, siis lugesin edasi ^^

ta lubas kunagi, et asjad saavad korda.. ja see oli ainuke lubadus, mida ta pidas, ainult et mitte sellel viisil, mida ta ise silmas pidas.... jumal tänatud
aga minu sellised lubadused on siiani just nii läinud, nagu mina olen silmas pidanud

väikene kõrvalpõige teemade juures, et asjad on veel liiga hägused, et saaks öelda midagi kindlat kogu selle segaduse juures, eks sealt nagunii midagi head pole oodata, kuid see paganama uudishimu ei anna järgi, pealegi asi pole ka ainult selles..

kohutavalt tüütu peavalu, asi pole selles, et valu oleks väljakannatamatu, aga see ei lase eriti normaalselt elada ka, see on nagu väike hääleke, millel on haiglane tähelepanu puudus ja nõuab, et temast tehtaks välja..

et siis homme õhtul itta? nojah, miks ka mitte, nädala alguses mõtlesin juba minna, kuigi osaliselt oleks kahju just praegu minna, aga samas karta on, et see aeg läheb niisama raisku..

..krt selle peavaluga on võimatu mingitest mõtetest lauseid koostada, pärastvaatab, ehk katsetan hiljem uuesti..

kuidagi mõttetu asi tuli see kord välja, ah never mind, peavalu läheb hullemaks aina..

ei salli neid hommikuid kohe üldse, eriti neid kui oled nii väsinud, et ei jaksa isegi voodist üles tõusta, eks tegelikult on vist teada milles probleem on.. ei tohi söömist unustada
..kuidas ma ei kannata ka seda kui keegi karjub, kohutav, see on vist perekonna viga..hoovis just mingi veider naine hüüab täiest kõrist vene keeles vanaema
ok, kõrvaklapid pähe ja muusika põhja, nii ei kuule isegi oma mõtteid, perfect
 
rahvasuu räägib, et suvi tuleb just selline nagu on esimene liblikas, keda sel aastal näed - see oli ööliblikas

see kord jäid ründavad vihmaussid ära =P

põgenemine? joonistamiskursused? sobib töö? ok, mõtlen sellele siis, kui peavalu otsustab lahkuda, sest tundub, et selle ära ajamine ei mõju, isegi segavad faktorid said kõrvaldatud..
nii palju siis sellest, et täna sõitma minna...

mugav vaikus; vee lummus

luikede pesakond magas, merevesi oli peegel sile, viimsedki valguse kiired oli uppumas, "a little pain" mängimas ka, olin ka ainuke reisija bussis, va bussijuht, nii mulle isegi ühistransport meeldib ^^

sirelid tuletasid lapsepõlve meelde, kui sa viielist õit otsitud võidupeale ja kes sai rohkem soove soovitud

vilkuv valgus meenutas aga seda aega kui hoovis olevad puud olid madalamad ja olümpia katust oli minu toa aknast näha, siis oli seal ka mingid vilkuvad tuled, mida alati magama jäädes pingsalt vaadata sai ja kuidas tädipojad igast jama mulle selle kohta ka kokku rääkisid, tol ajal olin kohutavalt naiivne ja loomulikult ma uskusin kõike, mida mu "vennad" rääkisid, no koos üleskasvanud siiski, nagu kui oma pereliiget usaldada ei saa, keda siis? ma isegi kord arvasin, et nägin lendavat taldrikut, mis lendas naljakalt, nagu ümber oma telje ja see oli nagu keerlev romb, millsl oli palju punaseid ja kollaseid tulukesi, heh talk about interesting imagination ^^ ei tasu unenägusid reaalsusega segi ajada

aga igatsevat nostalgiat siiski ei tekkinud, ainult uued soovid, millest loodetavasti ei saa vaid unistused

tänud vanemale õekesele, tänu temale tekkis ainulaadne võimalus uuele kogemusele, edu sulle, ma luban, asjad laabuvad ja seda kõige paremal viisil :*  

ma ei tea kuidas sinul, aga minul oli tore :)

nii et ei saa enam legaalselt meelelahtuspunktides suitsu teha, imelik kuidagi, eks see ole kolmadiku eesti rahva diskrimineerimine, ei kujuta näiteks suitsuvaba krahli eriti ette, eks paistab, mis saama hakkab, igav vist igatahes mitte
heh see alko- ja tubakavaba kohvik kaotab osaliselt nüüd oma mõtte, ok tubaka vaba, so what?! kõik baarid, pubid, kohvikud, restoranid, klubid jne on tubakavabad, lalalala, olete õnnelikud? :D

ähvardavad prussakad on lõbusad, siis kui lubatakse vihmaussid kallale saata, aga ajakeeramine on veel vahvam, sest teoreetiliselt sai ta enne surma, kui ütles oma ähvarduse välja - ei kõik korras, see oli vaid unenägu =)  

oyasumi-nasai(head ööd)   

nagu mingi hirm ennast väljendada, nagu kardaks enda mõttemaailma teistega jagada, samas ei taha jätta valet muljet, kuid miski siiski sooviks kogu tõde nö peita, mitte et midagi varjata oleks, siin on vist asi ka minus, kus ma pean ennast moraalselt ettevalmistama, et tõde mind ennast ära ei ehmataks ja samas peab seda serveerima nii ka, et see teisi ära ei hirmutaks
järjekordselt karin, sa pead tunnistama fakti, et sa mõtled liiga palju, olles samal ajal kohutav põdeja, kas mitte ei aita juba sellest liigsest enesekriitikast? see ei tee asja lihtsamaks mitte kellelegi, võibolla see vahest kergendabki olukordi, aga kuidas sa saad maailma peale loota, kui sa juba iseennast enda silmis maha teed?

nii kuidas ka ei proovi, ei saa minema pühitud seda naeratust, aga olgem ausad, eriti ei tahagi, see osa minust, mis muidu protesteerib alati, on vist praegu hüpnotiseeritud vms, muud seletust pole,et miks ta praegu siis täiesti vait on, imelik lausa.
on hetki, mida tõesti ei vahetaks mitte millegi muu vastu, olgugi kui ma oleksin isegi ainus, kes nii arvab..

ok, tagasi maa peale, ok järgmise nädala plaanid võtsid väikese kanna pöörde. detaile ma täpselt ei tea, aga loodan, et ikkagi asi saab kiiresti korda. ja seda mitte enda pärast, et nüüd saaks oma tahtmise. ma ei tea asjade tõsisust, aga teades neid, siis kui juba palutakse mul oma plaane edasi lükata, siis karta on, et asjalood on kehvad. ma ise olin tol hetkel suht uimane, ainus mida aru sain, et parem on eemale tõmbuda, kurb, tahaks aidata vms, toeks olla, kasvõi niisama kuulata ja lohutada, siiski oma teine pere nö

tahaks veel nagu miskit lisada, sest hinges nagu kripeldaksid palju mõtteid, aga kuna need on nii segased ja ma pole suutnud neid endale ära tõlkida, siis jääb see kord nagu ära
on veel ehk ka asju mida võiks isegi rääkida, aga vahest tahaks mõned asjad lihtsalt ka nö endale jätta^^