kohutavalt valus on näha teisi kannatamas, nad võivad täiesti vaikida, aga silmades on näha seda kõrvetavat valu, mis viitab praeguseks läbitud piinarikkale eluteekonnale, veel kohutavam on aga hirm, et öeldes kogemata valesid asju võid olukorra veel hullemaks pöörata..
viha, valu, lootusetus, lämbumine, kannatamatus, iga hingetõmme valmistab kohutavat piina, et tekib lausa tahtmine hingamine lõpetada ja sisemuses nagu jookseks ogadega loom, kes otsib meelehetlikult väljapääsu, kes ihkab vabadust, see nagu saaks iga hingetõmbega jõudu juurde..
ka need võnked ja lained ei lase hingata..mida suurem vahemaa, seda raevukamad ja teravamad need on..
aga mida lühemad need on, seda terviklikumalt end tunnen, siis pole seda lagunemist, aga kuidas sellistel juhtudel saab rääkida iseseisvusest? eks jah, peab tõdema JÄRJEKORDSELT, et olen nõrk, eks see õppetund, kus pead õppima elama iseendaga selles keskkonnas polegi nii lihtne, kui algselt tundus..
ok, mineku lükkasin päeva võrra edasi, eks see ole tegelikult põgenemine iseenda eest, kuigi samas ehk väike keskkonna vahetus tuleks kasuks ka, saaks korrastada mõtteid, ehk saaks ka ühe objektiivsema kuulaja ka, kuigi karta on, et abi sellest siiski pole
oeh, huvitav palju inimesi üldse suudavad mind tõsiselt võtta? arvestades, et ma isegi ei suuda alati end tõsiselt võtta, siis see tõesti paneb kahtlema üldse nende olemasolu, eks jah, mu muutlikud tujud ja tahtejõuetus ei tule just eriti kasuks kah..
täna tekkis pisike kadedus emode suhtes, see emotsioonitus tekitab meelehärmi juba.
oma pahameele rahuldamiseks proovisin eriti naiseliku nippi, ehk siis hakkasin köögis taldrikuid lõhkuma, naljakas ainult, et keegi kodus ei vaadanudki seda viltu, ok, vanu nõudsid, millest pole kahju ja mida keegi ei kasuta, on siiski küllalt, nii et sai kildude klõrinat isegi nautida, vot teile tükike muidu minu olematust vene temperamendist, heh, kuigi paneb siiski muigama kas mitte? noh mind paneb küll
ka on mõttetu stressata pakkimise pärast..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar