elame; näeme

üks siinne miinus on see, et inimestel on kalduvus mind hommikuti üles ajada, siis kui uni on kõige magusam, eriti siis kui öösel terroriseeris herilane ka(kes teate, ehk mõistate), sai ujumas käidud, isegi soe vesi oli, vanaema külastatud, ta oli vist valmis mind surnuks rääkima, loomulikult ei unustanud ta oma kohustuslikke küsimusi, aga siiski oli tore teda näha ja talle healmeelt oma külastusega valmistada, isegi narva kinno jõudsin ja rahva nõudel bowlingut mängida, aga paras neile, tegin neile ära..

ei salli neid sisemisi konflikte, nagu kaks häält vaidlevad üksteisega, alguses ilusti ja tsiviliseeritilt üritavad end korda mööda väljendada, kuid lõpuks ikkagi hakkavad üksteise võidu ja segamini, üritates üksteist üle karjuda, ja loomulikult lõppeb kõik ühe väga segase sasipuntraga

kuid teiste konflikte pole ka teab kui lõbuspealt vaadata/kuulata, eriti teades, et keegi ei mõtlegi tõsiselt öeldut, lihtsalt inimesete ärritavusetase on enam pingel, kui nende kõhud näljast korisevad..

aga jah ei taha kuulata mõistuse häält, aga mõistus ei lase rahul kuulata südame häält.. konflikti põhjus on teada, naljakas on aga see, kui see allikas on käegakatsutaval kaugusel, siis kogu torm on vaibunud, nnjahh

ok, äkki jätta homne päev viimaseks? eks vahetevahel on hea elada mingites piirideski normaalset elu, teha täiesti tavalisi asju, aga olgem ausad, see on imelik, sest see tunne, et ma ei kuulu siia, ei taha mind jätta, ei tea kas asi on siis kohas, inimstes või nende tegemistes, lihtsalt see pole minu maailm, hea seegi, et saan nö selle reaalsuse eest muusika abilgi põgeneda.. ma ei tea kaua ma siin vastu pean.. kuigi pean tõdema, et mõtlemine muutub siin olles tiba loogilisemaks ja mingil määral on siin olemine ka rahustav ja positiivsuse patareid laadiv

see ebastabiilne wifi... urr... kaob alati just kõige vajalikumal hetkel..

aknast on praegu ilus vaade, meri ja juba loojunud päikese viimased valguskajad..  ja kohe saabub terve päev igatsetud pimedus..