nagu mingi hirm ennast väljendada, nagu kardaks enda mõttemaailma teistega jagada, samas ei taha jätta valet muljet, kuid miski siiski sooviks kogu tõde nö peita, mitte et midagi varjata oleks, siin on vist asi ka minus, kus ma pean ennast moraalselt ettevalmistama, et tõde mind ennast ära ei ehmataks ja samas peab seda serveerima nii ka, et see teisi ära ei hirmutaks
järjekordselt karin, sa pead tunnistama fakti, et sa mõtled liiga palju, olles samal ajal kohutav põdeja, kas mitte ei aita juba sellest liigsest enesekriitikast? see ei tee asja lihtsamaks mitte kellelegi, võibolla see vahest kergendabki olukordi, aga kuidas sa saad maailma peale loota, kui sa juba iseennast enda silmis maha teed?

nii kuidas ka ei proovi, ei saa minema pühitud seda naeratust, aga olgem ausad, eriti ei tahagi, see osa minust, mis muidu protesteerib alati, on vist praegu hüpnotiseeritud vms, muud seletust pole,et miks ta praegu siis täiesti vait on, imelik lausa.
on hetki, mida tõesti ei vahetaks mitte millegi muu vastu, olgugi kui ma oleksin isegi ainus, kes nii arvab..

ok, tagasi maa peale, ok järgmise nädala plaanid võtsid väikese kanna pöörde. detaile ma täpselt ei tea, aga loodan, et ikkagi asi saab kiiresti korda. ja seda mitte enda pärast, et nüüd saaks oma tahtmise. ma ei tea asjade tõsisust, aga teades neid, siis kui juba palutakse mul oma plaane edasi lükata, siis karta on, et asjalood on kehvad. ma ise olin tol hetkel suht uimane, ainus mida aru sain, et parem on eemale tõmbuda, kurb, tahaks aidata vms, toeks olla, kasvõi niisama kuulata ja lohutada, siiski oma teine pere nö

tahaks veel nagu miskit lisada, sest hinges nagu kripeldaksid palju mõtteid, aga kuna need on nii segased ja ma pole suutnud neid endale ära tõlkida, siis jääb see kord nagu ära
on veel ehk ka asju mida võiks isegi rääkida, aga vahest tahaks mõned asjad lihtsalt ka nö endale jätta^^