nagu eelmise aasta suvelgi, istun pimedas, ainsaks valgusallikaks siin toas on läpaka valgus..

selline tunne aga rändaks üksi pimedas ja külmas kõrbes, kus ümbritsevad illusioonid. kordki, kui leian endale mingi suuna või tee, mille poole liikuda, siis see osutub järjekordseks miraažiks..

aga mis siis ikka, olen liiga kangekaelne, et lihtsalt kukkuda maapinnale ja alla anda, eks need järgmised kreisid ideed tulevad üsna pea, need ei saa veel nii pea otsa.

enne, kui ma kirjutama hakkasin, olin päris kurb, aga kirjutades saab teise vaate asjadele, nii et kõik on tegelikult korras. või siis alateadlikult ma ei taha midagi kirjutada, sest ma ei taha teistele muret valmistada.

aga jah, homme 1/4 tarkusega hüvasti :'( ja kes ütles, et tarkus on hea asi. muide jutt tarkusehambast. vingun ja kardan omaette edasi, häälitsusi ja piiksatusi ei hakka siia kirjutama. hehehe, äkki sinna minnes eksin ära ja ei jõuagi kohale? kahtlen, pigem kas sealt tulema saan. noh loodan, et vast jään ellu. noh ega muud valikut ole ka, natuke hale oleks muidu.

:( aga võtan endale vabaduse siiski natuke kurb olla. aga vaid natukene. :)

saan üle, mitte sellepätast, et laul väidab, et suured tüdrukud ei nuta.

b*******

kuigi jah olen 21 ja siiski tunnen end vahest lapsikuna. i guess it's ok once in a while, sest kuidas üldse saaks eristada, mis on lapsik ja mis mitte