the sweetest scent of them all...

ma pole kunagi ilusamat ja magusamalt lõhnanud roosi näinud/haistnud. see lõhnab nagu unistused, õrnalt ja soojalt ja õie lehed nii õrnad, nagu põsele pai.  ehk räägiksin ka rohkem, aga olen kade. vot. no ok, tegelikult tahan midagi endale kah hoida. 

eile küpsetasin eluparima lasanje (ei kiirga just tagasihoidlikusest) ja täna sibulapiruka, mis kadus laualt silmapilkselt. magustoiduks pakkusin maasikaid šokolaadis, mis on ühed mu lemmikud, neid ma lihtsalt võiksin sööma jäädagi. 
äkki homme teeks näiteks ühe tomatipiruka? hm. eks paistab kas peale tööd viitsin/jaksan.

suvi on varsti möödas, iseasi, kas seda saab suveks nimetada, sest nii häbiväärselt vähe on suviseid ilmu olnud. lisaks sellele veel tööl kah käinud ja nüüd kui kool jälle hakkab, puhkust nagu pole olnudki. noh eks ise süüdi, et tööl passin, aga olgem ausad, palk on vaja välja teenida.

üks asi, mis närib hinge (sorri, merku), aga ma ei mõista taimetoitlasi (ok, ma pole teab mis lihasöödik), aga vegan'eid ma ei mõista no kohe üldse, ma ei suudaks ei öelda kõigidele piimatoodetele ja munadele. liha kõrval veel eksisteerivad mereannid ka ju. ma naudin hästi ja maitsvalt valmistatud toidu, mis on valmistatud südamest. ühed lemmikud on näiteks mozzarella juust, päiksekuivatatud tomatit, erinevad ürdid ja vürtsid, kreembrülee, küpsetatud vahukommid, šokolaad, hapukoor jne jne, munata ma üldse ei kujutaks elu ette.
ma teen hea meelega süüa, ainult endale on muidugi igav, aga näiteks kuskil restos kokana ka ei tahaks olla. olen liiga kade, et võõrastele süüa pakkuda ja pealegi kogu aeg ühte ja sama valmistada oleks tüütu. rutiinil pole köögis ruumi. haaah, tuli meelde kuidas üks töökaaslane minu kandiku aegadelt ütles, et tema ei lase ühtegi naist kööki. loll mees. noh tegelikult oli ka, üldises mõttes ka, aga mis ikka sellest jahuda.

aga nagu näete jäin ma tarkusehamba ilmajäämisest ellu. krt värdjas küll. õudne oli, hullem kui kartsin. lisaks et peale seda ei saanud päevi eriti midagi süüagi, sest mitte ainult toidu närimine oli võimatu, aga neelatagi oli valus ja mul siiani on sinikas lõual, olgugi, et nädal möödas. aga vähemalt ei pea ma enam ravimeid ega valuvaigisteid võtma ja saan normaalselt korralikku ja tõelist toitu süüa. 

hm. maailma poliitikat ja probleeme arutama ma siin ei hakka, kuigi jah hullumaja on siis sündimas. peab tõdema, et väike hirm närib endagi südant, lisaks mis kuulukad siin vaikselt ringi liiguvad. ohumärke on liiga palju.

pole ammu joonistanud. hm. mnjah. eks seda viga tuleb parandada. hm kordaks jaapani keelt kah siis vahelduseks.