unenäod on veidrad, mitte et nad kunagi üldse oleks normaalsed või tavalised olnud..
ma enam täpselt viimast ei mäleta, aga point oli selles, et mul oli kohutav peavalu ja veelgi kohutavamalt käis pea ringi, mistõttu ma ei suutnud korralikult püsti seista vaid kukkusin alatasa. tekivad vastikud külmavärinad, kui mõtlen millist aina suurenevat abitust ma tundsin, kui iga kord kui proovisin püsti seista, kukkudes uuesti maha. nu oli küll üks võimalus kuidas väheke kauem saaks kahele jalale toetuda, nimelt keerutades, aga see ajas pea veel enam valutama, mis tõttu kukkusin järjekordselt maha. aga pikemalt istuda ka ei saanud, sest siis just kui jalgades polnud enam luid, mis oleks nagu lahustunud.

või siis on see mu alateadvuse meeldetuletus, et ma ei suuda maailmaga järge pidada, see lihtsalt liigub minust mööda, aga ma ei suuda ikkagi sellega kuidagi toime tulla, ükskõik palju ma ka ei üritaks. kuid samas, keelab mul saatusele alistuda. praegu ehk veel pole päris minu aeg käes, aga ma pean valmis olema end viskama lolli järjekindlusega vastuseina, et ehk kunagi löön nii ka läbi?

aga oleme positiivsed, et kukkudes ma ei tundnud valu.