aga täna on mul natuke sinine olemine (ei, ma ei lämbu)
lihtsalt melanhoolia kimbatuses, alati ei jaksa kah särada ja rõõmustada, see ei tähenda kohe, et miski katki või valesti oleks. patareid vajavad laadimist.
ja ei kurvasta selletõttu, et kuna pole vähemalt 170 cm pikk mistõttu ei saa juuksemodelliks, kuhu alguses kaasa kutsuti, haaaha, nagu see oleks asi millele tasuks üldse mõelda.
muudki pead vaevavad elemendid.

mida ma tahaks?
joonistada, see on mulle nagu vesi kala jaoks. just kui oleksin mõni mütoloogiline mereolend, keda vesi kutsub.
kuigi iseasi kui püsiv ma olen. kuigi ma olen joonistanud isegi kauem kui ma animet vaatan, nii et ei saa püsivuse puudumises süüdistada. ise asi palju ma järjest viitsin pliiatsiga mängida.
aga sellel on üldse tulevikku?
või eksisteerib üldse mõni võimalus sellele?

aitab vingumisest selleks korraks.