nii rahustav oli üksi istuda soojal varasuvisel õhtul trepikoja ees, tõmmata kirssi, jook kõrval, peas kumamas kontserdil esitama jäänud lugu, hinges valitseb ülepika aja täielik vaikus ja rahu, vaatades puulehtedele langevat lambipoe rohekat valgust, tulevad meelde soojad suveõhtud, kui sai päris tihti nii maja ees olevas pargis või isegi trepikoja ees istudud, oli ilus aeg tegelikult
nii trepil istudes tuli meelde, et kahe aasta eest hakkaski kogu see nö suureks saamise teekond
olin noor ja loll, maailmavigadest puutumata, isegi suht stabiilse olekuga(mitte, et just see põhjustas edasised jamad, eeldused olid juba ammu olemas, asi sai lihtsalt andis lükke), aga nüüdseks on see kõik nüüd minevik, mis ei oma enam tähtsust, mis juhtus, see juhtus, oli nii ilusaid kui ka valusaid hetki, nii naeru kui ka pisaraid, kuid nagu öeldud juba, see kõik on juba minevikus, mis ei oma tähtsust, eks päris kindlasti oli see omamoodi kogemus, ilma milleta poleks ma arvatavasti selline kui praegu
kuigi ometigi seal istudes ei tekkinud nostalgiat, lihtsalt nautisin hetke ja rahu, ainult soojast suvevihmast tundsin puudust.. lihtsalt see mõte, et märjad riided liibuvad ihu külge, juustest tilgub vett, jooksed vihmavarjuta mööda tänavat, jalanõud on vihmaveest läbimärjad, ise tunned end nii vabalt ja naerad valjusti nagu väike laps, kuni jõuad kodu ukseni, kus lihtsalt jääd vihma vaatama, kuulad kuidas vihmatilgad kohtuvad maapinnaga, tunned kuidas hakkad maha jahtuma, hetke pärast hakkab juba külm, aga ikkagi ei lähe sa koju, vaid astud tagagi tänavale ja jooksed edasi ja aina jooksed ja jooksed, tasapisi jõud hakkab otsa saama, aga sa ikka ei peatu, vaid jätkad seda teekonda lõpmatuse poole..
nii trepil istudes tuli meelde, et kahe aasta eest hakkaski kogu see nö suureks saamise teekond
olin noor ja loll, maailmavigadest puutumata, isegi suht stabiilse olekuga(mitte, et just see põhjustas edasised jamad, eeldused olid juba ammu olemas, asi sai lihtsalt andis lükke), aga nüüdseks on see kõik nüüd minevik, mis ei oma enam tähtsust, mis juhtus, see juhtus, oli nii ilusaid kui ka valusaid hetki, nii naeru kui ka pisaraid, kuid nagu öeldud juba, see kõik on juba minevikus, mis ei oma tähtsust, eks päris kindlasti oli see omamoodi kogemus, ilma milleta poleks ma arvatavasti selline kui praegu
kuigi ometigi seal istudes ei tekkinud nostalgiat, lihtsalt nautisin hetke ja rahu, ainult soojast suvevihmast tundsin puudust.. lihtsalt see mõte, et märjad riided liibuvad ihu külge, juustest tilgub vett, jooksed vihmavarjuta mööda tänavat, jalanõud on vihmaveest läbimärjad, ise tunned end nii vabalt ja naerad valjusti nagu väike laps, kuni jõuad kodu ukseni, kus lihtsalt jääd vihma vaatama, kuulad kuidas vihmatilgad kohtuvad maapinnaga, tunned kuidas hakkad maha jahtuma, hetke pärast hakkab juba külm, aga ikkagi ei lähe sa koju, vaid astud tagagi tänavale ja jooksed edasi ja aina jooksed ja jooksed, tasapisi jõud hakkab otsa saama, aga sa ikka ei peatu, vaid jätkad seda teekonda lõpmatuse poole..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar