where is my mind?

ma olen vist hulluks läinud. nimelt ma tahan 3. jaanuarist kuni 10. jaanuarini 5 eksamiga ühele poole saada. oi ma vist hakkan endal siis juukseid peast välja tirima. heheheheheee
ma nüüdsest pean überkjubersuperpuper tubli ja asjalik olema.
nii et nüüdselt palun õiendage minuga, olge vastikud, et ma ei oleks arvuti taga ja nii solvunud ja vihane, et paremat tegevust poleks, mis ajaks õppima, et mitte mõelda koledaid mõtteid.

selleks ajaks peab vist raamatukokku kolima, seal saab õppida.
miks keegi pole mõelnud sellele, et raamatukogudes võiksid olla koikud ja pisike dušši nurk, et inimesed saaksid seal ööläbi õppida 24/h.
ekas küll saab 24/h maalida jms nii.

ookei, tagasi maapeale. õppima. järgmine nädal kah juba üks(kaks?) eksam(it?). whii (Y)

"kui sa vaid teaks" ja 100 lk veel ja kaheksa on tore number

eilne jaapani filmi loeng oli ikka väga lahe. teemaks oli nimelt anime. mõni ime, et ma nii vaimustuses. tunni teemaks oli enamasti ghibli teosed. olgugi, et enamus juttu oli mulle juba tuttav, kuid lihtsalt see teadmise ja ära tundmisrõõm, kui tahvlile hakati mõne linateoses pealkirja kirjutama ja esimest silbist tundsin ära millega tegu ^^
anime on ikka minu teema ^^

varsti on jõulud..
juba, aga enne seda veel kaks eksamit.
peaks juba kinkidele mõtlema hakkama.

aga juba kahe nädalapärast saab kuulda kuidas elu šotimaal kulgeb. jei. ja šokolaadi tee on päris hea.
peaks lugema..

et siis mida veel? noh nüüd tuleb see "ei tea mida võiks kirjutada, aga tahaks kirjutada" asi. kuigi tegelikult ei tahaks kirjutada sellist sisutut ja mõttetut teksti. kasvõi lihtsalt sellepärast, et see mulle endale ei anna midagi. emm et mu söögitegemisvaimustus ikka jätkub? kah mul suur asi.
ei, tänaseks aitab.

oyasumi-nasai

the clock is ticking.

ja november möödus katastroofideta. vau.
esmaspäevast peab nüüd korralikuks ja asjalikuks hakkama.
varsti jõulud. huvitav kuidas see aasta hakkab lumega olema.

shiritori - peaks jaapani keele tunnis seda kord proovima

jaapani usu ja ebasusu loengu pärast hakkasin uuesti vaatama xxxholicu animet, tore leida seal samu müstilisi tegelasi, keda mainiti ka loengus. pealegi mõnus nostlalgiline tunne kah seda vaadata ^^

aah mul on kokaraamatute sõltuvus, eriti selliste, kus on ilusad pildid sees (oh seda edevust ja pealiskaudsust). ppff.  aga mulle meeldib vaadata ja leida igast retsepte. isegi kui nad mõttetult keerulised vms on. nuh aga mis siis ikka. kahjuks pole just kuigi palju aega kõigega tegelemiseks. njah. 
ma eile ärkasin kell kuus hommikul ja uimase peaga hakkasin paanitsema, et varsti on sess. ja siis ei saanud maha veel rahunetud. nu kuidagi suutsin lõpuks rahuneda. üldse viimasel ajal on hästi imelikud unenäod, millega ärgates pean segase peaga korraks mõtlema, et kas asjad ongi nii või mitte ja veel need unejärgsed emotsioonid kah takka otsa. not nice. need on väsitavad. niigi ei saa välja magatud.

täna jaapani keele tunnis läks teema soovidele jne, et mida võiks tahta(jõulud ikkagi tulemas) ainus asi, mille peale tulin, et veidike puhkust, Akiko lohutas, et jõulud kohekohe, aga ausalt öeldes, see ei lohuta eriti, sest jõuludega kohe seondub sess. mis mul sügisel peas toimus kui nii palju aineid võtsin? naiivne usk, et saan hakkama? nagunii.. aga jah, ega mul muud siis ka üle ei jää ^^
gambateru.
järgmisest kuust peab nüüd tubliks hakkama!

hitsuzen - mulle meeldib selle sõna kõla

avastasin enda jaoks täna ühe anime, mis käib tegelikult juba pikemat aega - Gallery Fake
selline mõnus asi, kunstimaailmast, maalide võltsingutest, igast rahaga seotud pettused, mustturg jne. Peategelasel on galerii, nimega Gallery Fake, kus nagu nimestki võib mõista, et müüb nö koopiaid.
kuid kõlakad väidavad, et tegemist on suitsukattega, mille varjus müüakse tõelisi kunstiteoseid mustalt.
graafika järgi tundsin isegi tegijad ära. äratundmisrõõm ^^

aga näib, et minu liigsest rääkimisest võib vahel ka kasu olla ^^

polaarööd.

istun ja vahin lollaka näoga ekraani. jälle.
nagu teaks küll mida kirjutada, aga ei oska seda ilusati ja delikaatselt kirja panna.

naised on maod. ja ära räägi seda emotsioonide ülepaiskamise vabandust. it's below you. aga kui su viimne öeldud asi on su soov, ei jää mul muud üle, kui seda austada.

aga aitab halvadest asjadest.

reedel käisin gospelkoori kontserdil, täiesti omamoodi elamus. super. ühe laulu ajal endalgi tikkusid pisarad silma juba kohe, kui tundsin esimestest nootidest, mis looga on tegemist. imeilus moment. lihtsalt kogu see tänulikkus, mis minus on got the best of it. 
kohe tuli meelde,  et siiski nutta ei  tohi. meigi laialimineku kohta ma ei põdenud, läätsed siiski enam(tean,tean pole just väga romantiline lõpp) olgugi et õnnepisarid nagu ei maksaks häbeneda.
aitäh.
nii et ma kategooriliselt keeldun veel halli argipäeva naasmast.

loomus - see ei muutu eal.

piparkoogidpiparkoogidpiparkoogidpiparkoogid.

peavalud. jälle. mul saab ibu varsti otsa nii. mitte et see aitaks kah. päeval peavaluga mõtlesin, et magaks, et ehk see väsimusest vms, aga ei. ärgates pea ikka valutab.
ma süüdistan selles kesist söömist. peaks ikka vähemalt kord päevas sööma sooja toitu.
kuid samas ei saa öelda, et näljutaksin ennast, sest kui vähegi on nälga tunda, siis ikka söön. rohkem tahaks vältida sellist mõttetut ja igavlemisest tingitud söömist. ahjaa, seda pole sellepärast, et siiski kogu aeg on miskit teha vaja. muidu mulle meeldib süüa, ka süüa teha. leidsin paar uut retsepti kah, mida pole jõudnud veel katsetada.

tegelikult tuleb ka tunnistada seda, et ma ei suuda midagi kirjutada. blokk on ees. ehk häirib see, et mõtted on järjekordselt segamini, aga arvatavasti määravaks on ka see, et kui ma midagi ütlen, siis see jääb nö lõplikuks, sest mida rohkem inimesi teab, seda raskem on pärast teisi seisukohti selgeks teha. ja on ka asju, mida ma ei tahaks nii valjusti rääkida, asi pole selles, et ma poleks endas kindel, lihtsalt ma tean mida teha ja ma ei taha, et keegi hakkaks tänitama rääkides mulle asju, mida ma niigi juba tean ja teen. ma ei taha, et keegi muretseks või kurvastaks.
ma tean, et ma tahan võimatut - et kõik oleksid õnnelikud. aga ma siiralt soovin siiski seda. sest vaatamata selle maailma koledusele, leidub siin ka headust. see on kui valgus, aga iga valgusega tahest tahtmata kaasneb ka vari. et varje ei tekiks, tuleks kõik kõrvaldada, kuid siis valitseks tühjus ja poleks enam miskit, millele saaks valgus peale paista.
tegelikult headus pole see, mis on iseeneset siin ilmas meie ümber. headus on meis endis, mida me ei tohiks hoida vaid endile. tegelikult see oleks pisut hirmuäratav endale, sest siis võid olla kõige haavatavam, kuid samas see on kui armastus. kui sa jagad seda, saad seda mitmekordselt tagasi. nii et ma võtan endale vabaduse olla täna naiivitar ja öelda, et mul on veel usku sellesse maailma.

kahetsus. nu ma ei saa öelda, et oleks elanud nii eeskujulikku elu, et pole põhjust olnud midagi kahetsega. on küll, kuid kahetsemine oleks kui see, et parem kui seda poleks olnud, aga kui seda poleks olnud, oleks väga suur tõenäosus, et kui ei teinud seda siis, teed seda teine kord. üks asi mida ma kohe üldse ei mõista on see, kui keegi ütleb, et kahetseb miskit, aga jätkab asju samas vaimus edasi, siis see ei tundu just eriti siiras olev.
põhjus, miks ma ise midagi ei kahetse on lihtne. võtan kui õppetunde, sest lihtsal viisil asjadest ma õppust reeglina ei võta. eks kannatus ole see suurim õpetaja ja kangekaelsus edasi võitlemiseks parim treener.

üks väljend mida ma ei salli on "mis oleks kui oleks sedasi läinud" siis sa poleks see inimene, kes sa oled praegu.
the point of no return. ütleme, et mingis olukorras saaks öelda, et vigu on tehtud, aga juba suutelisus endale vigu tunnistada on miski. ja kui arvata, et kui näiteks oleks mingi asi mitte juhtunud saaksid sa olla parem inimene, ehk siis tuleks siis püüelda selle poole, et muutuda paremaks inimeseks. inimeste viga on see, et liialt kiputakse süüdistama elukooli või nö vooluga kaasaminekut. vinguda oskame me kõik. aga kas ka tegutseda? edasi võidelda? saada just selliseks inimeseks nagu sooviks? 
seal juures tuleks aga siiski jääda iseendaks. aga ei tohiks niivõrd sõltuda teistest. tuginedes iseendale saab alles leida selle oma sisemisesära, mis inimesi ligitõmbab. 
maailm ei muutu niisama lambist. tuleb alustada iseendast.





tean küll, et see eelnev jutt tundub üdini idealistlik ja liiga kerge. kuigi see pole seda. ma ei oska kõike edasi anda neid mõtteid, mida tahaks edasi öelda. aga suurim raskus selles juures on see, et mitte muutumine ise ole raske vaid mitt muutumine selleks, kes sa enne olid ja kes sa enam tegelikult olla ei tahaks. sest tahesttahtmata seda hakatakse igatsema, sest see oleks nö kergem tee, mida mööda kõndida.

ma ei tea palju sellest arusaadav on, aga vähemalt ma üritasin.