kas ongi juhtunud see, mida juba pikemat aega olen võimatuks pidanud ja mida isegi vast teadlikult vältinud? aga midagi ei muutu, olen õnnelik juba sellega, mis mul on, enamat ma ei väärigi.

järjekordselt selline olukord, kus ma olen sunnitud suud pidama ja mitte sõnagi iitsatama sellest, mis on mind juba hommikust saati vaevanud. ok vaevanud on vale sõna. aga jah. ehk annab sellega poolteist nädalat oodata ja loodetavasti on see asi möödas ka selleks ajaks. ma räägiks isegi ehk kui see puudutaks vaid mind, aga antud juhul on liiga palju kaalul ning on ka muid ohumärke. pealegi mul on veel üks lubadus pidada. keegi polegi kunagi väitnud, et see saab lihtne olema, aga sellegi poolest see võiks ka nii vahelduseks olla. nii et peab valvel olema, et mitte mingil nõrkusehetkel kokkuvariseda.

dadaa franz. olid hea sõber.

rakvere on täitsa armas linnake, kahju, et polnud kauem aega seal olla, aga pole midagi, nüüd aasta aega saab seal loenguid kuulamas käia ja hehee saan tervelt 2 AP-d selle eest ka. kuigi arvan, et ilma nendeta hakkaksin seal käima. vedas sellega, et nad otsustasid täna filmi kaks tundi varem ära näidata, nii jõudsin ka varasema bussi peale. kuigi olgem ausad, bussisõidud on tüütud. aga tundub, et seal linnas on tõesti raske ära eksida.
ei salli neid olukordi, kus hakkad magama jääma, aga pähe kargavavad igast mõtted ja toimuvad igast mõtteahelad, mis sunnivad end edasi arendama ja head aega uni, samal ajal teades, et hommikul pead vara end üles saama, aga ärkasin pool tundi enne äratuskella isegi, et anname see kord andeks.
meimei. ii desu ka? wakaranai.
ma ei tea, mis lollakas asi see on, et komistan alatasa siukeste egomaniakkide otsa, et heal juhul hoolitsakse vaid iseendast, aga mida parata, ise olen samasugune vast. mitte küll meelega. ma ei oska vist muud moodi, kuid minu puhul on pigem vist see, et ma lihtsalt ei oska oma hoolivust välja näidata. sorry. 
eks selle kohta on mul oma teooria, aga jäägu siis sellega nagu see on, pole mõtet ümber jutustama hakata, sest osa on seda, mida ma lubasin endale, et vabatahtlikult ise rääkima ei hakka ja ei taha kedagi süüditama kah hakata. mis oli, see oli ning see ei oma enam tähtsust. nii et las kogu see tsirkus jätkaku. ei saa väita, et igav oleks. vähemalt üks mure vähem.

ma vist pabistan liiga palju

Mõnel on tõesti "suurepärane" huumorisoon. ja ma vihkan teatud asju. nendest on parem mitte valju häälega rääkida, niigi vaadatakse imelikult. aga head pole oodata. aga kõik mis ma saan teha on see, et väldin kõike ja võtan endale võibolla isegi liigseid kohustusi, et lihtsalt tegutseda, mitte mõelda üleliigsete asjade peale ega muretseda ette. igav ei tohiks hakata.
igapäev kolm loengut, pluss teisipäeviti nüüd ka joonistamine, helistati täna sealt, sain sinna. väga hea.
vähemalt saan end lohutada sellega, et sõrmi mul keegi otseses mõttes põletama ei hakka =D (eelmine reede nägin siukest und, polnud just kena vaatepilt näha oma sõrmi tuhastumas).
aga termos on kasulik asi. ainult ärge vaadake viltu, et selle peal viagra kirjas on. hahaha

hakkasin endale siis joonistamiskursust otsima, leidsin rahvaülikoolis ühe, nüüd peab ainult registreerimise kinnituse kättesaama. loodame, et läheb õnneks. komistasin, ka kuidagi sally stoodio otsa, reklaamilause aktikrokii on suurepärane kingitus sõbrale, hahahaa, huumorimeelt neil on. aga rahvaülikooli oma oli mahukam ning tundus mulle asjalikum, pealegi lähemal ka XD 
(oh mind kesklinna rotti) ning juhendaja nimi on mulle vähemalt tuttav. väga loodan, et ikka saan sinna.
krt aga mu tunniplaaniga on nüüd nii, et kaks ainet, kuhu ma tõesti väga tahtsin minna on nüüd samal ajal, täna krt tõsteti ümber. oh well. shit happens. epistemoloogia oleks tore küll, aga sellele siiski vast eelistan jaapani usku ja ebausku.

täna lõpuks viitsisin midagi siin muuta. mulle isegi meeldib. kuigi ma ei teinud siiski midagi erilist, ainult mõtlema, mis värvi mida, tüütu oli tegelt. aga mis siin ikka vinguda =P
et siis esimene koolipäev, vaid üks loeng, sel ajal loomulikult pidi eriti räme köhahoog peale tulema, rohtu loomulikult unustasin hommikul võtta. auch. tõin vihmavarju täna juuksurist ära, mille eelmine nädal maha unustasin. haha, unustasin selle pärast sõbranna juurde. no ei pea selliseid asju meeles. vahelduseks oli tore koolis olla, kuigi hommikul oli küll siuke tunne ärgates, et kohe kuidagi ei viitsi. sellest üritame siiski üle olla. mhmh
mu köharohi on vastiku maitsega, lapsepõlv tuleb meelde, kui sai täpselt sama maitsega asja võetud, lagritsa kõrvalmaitse ka. äkki sellepärast mulle lagrits ei meeldigi? võimalik. kes teab
jah tibu. ma ei usu midagi, mis on liigagi hetkeline või ajutine, eriti mis puutub lahendustesse või põgenemistesse.vaid, edasi lükkamine ja pärast on veel hullem. enesepetmine. seda ilma igasuguse kõrval abitagi tehtud.
oi jah. aga me oleme olukorrast üle onju? no kui miskit, võib alati mulle vinguda, kuulan alati ära.

peaks nüüd lähiajal asja käsile võtma ja endale joonistamise kursuse leidma, enne kui hilja, eka küll pakkub ühte, aga seal rõhk enam disaini ja ruumikujutamise peal, nii et see pole päris see, kuigi loomulikult see halba ei teeks. eks paistab.

ai jah. täna vahelduseks mõtlesin tuleviku peale, et mida ma võiks teha näiteks 8 aastat hiljem? õppida diplomaadiks? oleks ma üldse siis veel/siis eestis? kooli lõpetamise ajal mõtlesin, et mingi 5-6 aasta pärast võtan oma 7 asja ja lasen jalga, kuid samas nüüd mõtlen, et mul siingi hea. eks olgu, siin eestis pole animatsioonil eriti tulevikku, kui just ise asja käsile ei võta ja hakata midagi arendama. aga ehk peakski? siingi on tegelt paljudel asjadel palju potensiaali, peab küll palju jonni ja jaksu olema, aga samas, kui ma juba eestis sündisin, kas põhjusega? miks ka mitte. viimasel ajal ma avastan endas uusi külgi, et tahaks tegutseda, olla aktiivne, mitte järgneja. kuigi ma just ei leia endas juhi omadusi, aga tahtmist on =P. oleks vahva ju juhendada inimesi, kellel sarnased huvid ja tahtmised? ^^ eks see on lihtsalt minu mingi vajadus olla tähelepanu all ja märgida tarka. eheh leida vaid inimesi, kes viitsivad minu muutliku meelelaadi ja mõttelennuga järge pidada.
oeh millegipärast tunnen ühest heast sõbrast puudust ja veel ühte võiks kah näha. ja peab paariga enam suhtlema hakkama, see tuleks kasuks. pealegi hea seltskonna vastu ei saa kunagi miskit halba öelda =P
oyasumi-nasai

show must go on.

ja suvi on jäänudki selja taha, nüüd aga tagasi loengutesse =) tahaks veel mõne sobiva joonistamiskursuse leida ja ehk haarata veel pakutud võimalusest teha natuke vabatahtlikku tööd, see tuleks kindlasti kasuks ühes asjas, nii et kaalun seda.

on ka aeg vist lõpuks öelda head aega asjadele, millele ei suutnud aasta aega juba selga keerata. asi pole selles, et ükskõik oleks, hoopis, et pole mõtet klammerduda asjade külge, mis käest libisevad. eks läheb nii, nagu minema peab, osa inimesi kaovad, parimad jäävad. nii on see käib.
ja see pole ka ainuke otsus, mida langetasin täna. eks vaatab kuidas asjad lähevad. tean küll, et muidu pean lõppetama selle ellusuhtumist et "go with the flow" ja "et küll asjad laabuvad" liigne aja ja närvide raiskamine. viimaseid peab niigi iga hinna ees hoidma, eriti nüüd, kui igast nurgast lendab erinevaid hoiatusi. a gift and a curse. külma närvi peab säilitama isegi siis kui öeldakse, et hull mina olen lõbusam, kui külm mina, ah mida mina blond (olgugi,et kuldne) kah üldse tean, seda et mitte midagi? haha
eriti mis puutub elamisviisi, et minna vooluga kaasa, siis sel juhul ma pikun kiirustama, ei tea kas asi on selles, et kui ma näen, et olukord on liiga etteütlev, et ma kipun etappidest ülehüppama, ehmatades sellega teisi, kes vajavad olukorra ülevaateks enam aega. nii et tundub, et pean tiba elu strateegiat käsile võtma. kõlab küll tiba lahinguväljana, kuid pole teha. on valida, kas juhid või järgned?

oh jummel, juhtusin täna vaatama vene televisiooni, no tõesti andke andeks, kui tahate progandat teha, siis tehke seda siis vähemalt korralikult. ma ei mõista, haridus on sealses riigis siiski kätte saadav, aga inimestele pole vist veel kohale jõudnud, milleks seda vaja. see pole lihtsalt mingi riigi poolt kohutstatud paberilipakas, mis peab kindlasti olema. tõsiselt, hariduse mõte on see, et me hakkaksime mõtlema oma peaga, mitte et teeksime automaatselt seda mida teised teevad ja läheksime massiga kaasa. nagu oma mõistust on kah tiba vaja või mis? on küll inimesi, kes võivad ilma ka selleta suurepäraselt hakkama saada, aga palju neid tarke meil ikka on? eks inimestel on kalduvus end ülehinnata. ja millest see tuleb? rumalusest? tegelikult olukord on täitsa kurb. aga ei tohi siiski unustata, et haridus ja haritus on siiski erinevad asjad.

njaa, muffinites peitub magic =P üks hetk karjutakse ja süüdistatakse mind ei tea milles, eriti kui viha allikaks on tegelikult kolmas inimene. sellistes olukordades muutun ma totaalselt ükskõikseks, nagu ei viitsi vaevata end sellega, kuid peab siiski tunnistama, et tihti maha rahunemise asemel, hoopis enam närvi. sorry. siuke blokk.
aga vaevu jõudes muffineid mainida, siis nähakse asju teises valguses. küpsetada olen ma alati osanud. ahi on minu sõber.
eks enne mainitud olukorra lahendus kõlab naeruväärsena, aga vahel nalja peab ka ju saama, või mis ;)

a jaa, peaks üks hetk maha istuma ja enda eesmärgid üleskirjutama. ei saa lasta, et miskit kahe silma vahele jääb.