suteresu no panikku

"Ma näen su silmis valgust, aga ka pimedust," ütles ta, vaadates mulle sügavalt silma, "Sama siin," vastan ma, tundes kuidas samal ajal, kuidas pisarad hakkavad voolama. Ja siis ma ärkasin.
Segadus. nagu mu alateadvus käsib mul tegutseda, aga jah, ma ei saa, sest it's not about me anymore

see segadus tekitab stressi, mind on tavaliselt  suht raske närvi või endast välja viia, aga ma muidu võin stressata nii lihtsate ja asjatute asjade pärast ja mis veel hullem, et see tekitab veel paanika ka, mõtted jälle jooskevad pidurdamatu kiirusega, kus pidurid on? ja siis tekivad uued hirmud.
krt ma ei tea kas ma suudan seda olukorda kainena taluda
vaikus kunagi ei vaiki *muie

miks inimesed ja isegi loomad nii õelad olema?

bakabakabakabaka

kle sina Tark Tüüp, sulle kohe meeldib mind mõnitada, näitad hetkelist valgust ja seegi on külm.. noh see kord olin vähemalt targem ja ei tekitanud lootusi, kahju küll teistest, naljakas tegelikult, nemad rõõmustasid rohkem kui mina, ometigi mina oleksin pidanud õnnelik olema, oh well... aga mängime seda positiivsuse mängu, aga et ongi hea, ei pea muidu nende asjadega kaasnevate asjadega jurama ;)       aga ikkagi.. Tead? see pole enam naljakas.
aga hea on olla jälle kodus
ja need need peretülid on tõesti mõttetud, ok, need ei puuduta otseselt mind, aga ikkagi on nõme, kuidas ühe mõtlemata öeldud sõnad teistele, kes tegelikult pole midagi halba teinudki, haavu südamesse haavu lõikavad..
nõme olukord tõesti ja need teised asjad ka
aaga jah, on siiski asju, mida ei suuda niisama lõpetada.. ehk on asi tõesti sügavam, kui arvasin?
põgeneda? krt see aga aina enam tähendaks jama

oookei, paar sündmuste rohket päeva on jäänud märkimata, no kõigest ei viitsigi rääkida =P

pudipadi.
leidsin endale lemmik pubi, ainult kahju, et see on kodust 180 km kaugusel =P

mida kauem ma siin olen, seda enam ma veendun, et ma olen siiski kassiinimene ja kui on mõned, kellele see ei meeldi, siis olgu see nende südametunnistusel

a muide esmamuljed võivad tõesti petlikud olla

kahju, kui need, kes olid kunagi asendamatud hakkavad eemalduma

ja lõpuks see seletamatu asja faas on läbitud. aaaaga ei hakka kustutama ;)


ajaa veel üks asi =D

reede.
kell 9:01, hommik, heliseb telefon, tundmatu number, head uudised, KRDI head uudised, mis sundis karjuma üle terve korteri, uskumatu, ma tegelikult siiani ei suuda seda uskuda, vist alles, siis kui pakkimiseks läheb =P oi gss pakkimine iseenesest on tohutult stressi tekitav, aga teades asjaolusid, siis ehk elab üle ^^
see tõsiselt valmistas üllatuse ja väga hea üllatuse ^^



 

olen hakanud kahtlema kõiges, jah absoluutselt kõiges..

noh hakkame siis detektiive mängima, muud ju üle ei jää

asi pole usalduses või mitte mõistmises, vana mure tegelikult ja olgem ausad, mul on krdi õigus

nüüd on parem olla..

et siis teisipäeval jälle sinimäele, jaanipäev saab ka seal veedetud..
no võib öelda, et teoreetiliselt üks etapp on läbitud, loomulikult kui ma ütleksin, et asi on lõplik, siis ma valetaks arvatavasti, nii et niipea kogu see asi niipea kustutamisele ei lähe, kuigi tegelt see pole isegi nii suur asi, et ei teagi, kas see tõttu tasuks kohe kõike kustutama hakata, asi ju pole selles, et ma kahetseksin või varjaksin midagi =)
vahest tekivad mõistusesse pildid, mida ei kohe ei suuda ilusi sõnadega kirjeldada, siis tuleb võtta aga pliiats

õnne talle, et ta sai hakkama sellega, mida mina siis ei suutnud, tal on kõik, mida mina kunagi endale tahtsin, kadedus ei näri, tõesti soovin neile mõlemale õnne

nüüd aga luban endale, et ei lase oma minevikul kunagi enam olevikku ega ka tulevikku segada, ma olen sellest üle ja ma saavutan oma eesmärgid ja ma arvan, et ma olen lõpuks võimeline neile kõigile andestama
üks tšikk kord ütles, et nõrgad vihkavad, sest andestamine on vaid tugevate oskus ja sa saad kõik unustada vaid läbi andestuse
lootkem ainult, et see pole mu hetkeline tuju, sest praegu on mul küll tunne, et ma võin kõigega hakkama saada

nii et minevikuga on rahu sõlmitud, lõplikult,
rahu on saavutatud,
nüüd saab ilusti edasi liikuda

märkmed on mugavad

• lucifer? no muidugi
  
• kuulen kuidas vihma kallab, esimene asi, mida teen, vahetan lennukiirusel riided ja õue, vihma kätte
  
• aga ürita sellele pilgule vastu seista
  
• teate? mina ei usu kokkusattumustesse, saatusesse aga kah mitte
  
• aw, mul on fännid, õigemini mu soengul, krt üks põhjus miksma lõikasin juuksed lühemaks, et inimesed nendest ei jahuks nii palju, tundub, et see ei aidanud
• kui sa küsid, kus on armastus, oled sa kindel üldse mis see on ja on seda üldse olemas olnud?
• oi, aga kui fkn ilusad nad oleksid... irw
• lubadus endale : ära põe, kõik saab korda

eile öösel hakkasin ma mõtlema, et mida ma masendun ja vingun nii palju ja veel suht olematute asjade pärast, kui hoopis peaks olema tänulik selle eest, mis mul on, on inimesi, kes on palju hullemates olukordades, miks inimene kunagi ei oska väärtustada seda, mis tal on? eks meil kõigil on omad väiksemad või suuremad mured ja probleemid, me ei oska alati isegi olla tänulikud, rääkimata sellest, et me ei tunneta kuidas meil vedanud on, olgem ausad, asjad võivad alati palju hullemad olla.. sellele pani mind mõtlema üks üleskutse..

mõtlesin ka ühe vanema põlvkonna sugulase saatusele, kui palju tema elu mõjutas II ms, ei no loomulikult see mõjutas ja rikkus paljude inimeste saatust, samas aga võiks samahästi öelda, kui seda poleks olnud, poleks ka näiteks mind siin praegu, ei tea, kuidagi negatiivseid ja üldse imelikke mõtteid tekitas tegelikult kogu see teema, nüüd mu positiivsus üritab kuidagi kogu selle negatiivsuse neelata, vähemalt neutraliseerida vms

let's burn the shadows and betray the pain

aga vaatamata kõigele, pean igapäevaga aina enam endale mõningaid fakte tunnistama, peab ainult nüüd mõningates asjades selgusele jõudma

paar aastat tagasi sõbranna tundis kaasa inimestele, kellel on sünnipäev leinapäeval, mu sugulasel on samal päeval sünnipäev, palju õnne talle

broken rose?
endale antud lubadusi on alati kõige raskem pidada, eriti kui tegemist on nõrga iseloomuga..
neid ämbreid on tsiba liiga plaju juba olnud, ei teagi palju üldse nendest õnnestunud on..
kuigi teada on, et mõned asjad on lihtsalt tabud, aga jah, sellele ma ei peatu
njah, rumal mittekeegi..
aga mul on usku..
see blog eksisteerib nii kaua kuni on usku ja lootust ehk siis teatud perioodi lõpuni, heh
i believe..
20th century boy
peaks vist selle rävala istumise igaõhtuseks asjaks tegema, kuigi karta on, et nii asi muutub liiga tavapäraseks ja kogu see õhkkond, mida siiani olen nautinud, kaob tasapisi ja asi kaotab tähenduse
disgust me, because i can't see any other way..
shatter my delusions, shatter my world
siuke tunne nagu läheksin alla mööda keerdtreppi, kus puutub käsipuu ja et mitte üle ääre põhjatusse pimedusse kukkuda, pean usaldama seina, astmed on aga kitsad ja vanad ning kulunud, iga aste on kui mängime veneruletti, ma ei tea miks ma pean alla minema, avastamisrõõm? tundub, et üleval ei oota mind miski, sinna minek oleks samahästi kui ajaloo kordumine, kuigi kahtlen, et leian midagi uut seal sihtpunktis..
paar korda on seda juhtunud, et oleks tahtnud mingi asja unustada, nagu seebikates on mälukaotused, aga kui see juhtuks, siis teades mu uudishimu, siis karta on, et hakkan nuhkima oma minevikku ja saan ikka teada või siis teen samad vead uuesti ja siis olen ma justkui astunud kaks korda ühte sama samasse ämbrisse... nii et
sarkasm on lõbustav, isegi siis kui teised ei saa asjale pihta

cigarettes and chocolate milk
..
everything it seems I like's a little bit stronger
a little bit thicker, a little bit harmful for me
..
everything about 'em is a little bit stranger, a little bit
harder, a little bit deadly
..
it isn't very smart
tends to make one part
so brokenhearted
..
i suggest a reading of a Lesson in Tightropes
or surfing Your High Hopes or adios Kansas
..
i'm just a little bit heiress, a little bit Irish
a little bit Tower of Pisa
whenever I see you
so please be kind if I'm a mess

alati on lihtsam enda tehtud asjades teisi, et nemad manipuleerisid, mõjutasid blablabla, aga samas kui teised sind mõjutasid, mul on olnud selliseid olukordii, et mulle kallid inimesed on mind ja mu elu mõjutanud mitte just mulle kõiges sobivamal viisil, aga ma siiski ei süüdista neid, sest olgugi, et ma pole siiski tegelikkuses suutnud neile andestada, tean,et nad tegid kõike armastusest ja oma "tarkusest", ma isegi mõistan miks ja mispärast, aga ikkagi pole suutnud unustada..
ma võibolla oleksin suutnud vastu seista, võimalik, et tehes nii ühe väga suure vea, aga jah, krt, miks ma mõtlen nendele aegadele üldse?

wii, kaktus on ilusti kosunud, peaasi, et pott liiga kitsaks ei muutuks, seda poleks teab küll kui lõbus ümber istutada =/
mõte jooksis aga nüüd kokku.. oli küll vist veel midagi, mida mõtlesin päeval, et võiks kirjutada, aga ei mäleta hetkel ja liiga väsinud, et praegu hakata meelde tuletama..