"Ma näen su silmis valgust, aga ka pimedust," ütles ta, vaadates mulle sügavalt silma, "Sama siin," vastan ma, tundes kuidas samal ajal, kuidas pisarad hakkavad voolama. Ja siis ma ärkasin.
Segadus. nagu mu alateadvus käsib mul tegutseda, aga jah, ma ei saa, sest it's not about me anymore
see segadus tekitab stressi, mind on tavaliselt suht raske närvi või endast välja viia, aga ma muidu võin stressata nii lihtsate ja asjatute asjade pärast ja mis veel hullem, et see tekitab veel paanika ka, mõtted jälle jooskevad pidurdamatu kiirusega, kus pidurid on? ja siis tekivad uued hirmud.
krt ma ei tea kas ma suudan seda olukorda kainena taluda
vaikus kunagi ei vaiki *muie
miks inimesed ja isegi loomad nii õelad olema?
3 kommentaari:
aww... mina ei ole õel ju? :$
ei, mitte sina =P oh sind ja sinu egot, kohe arvad, et sina =) aw
(A)
Postita kommentaar