märkmed on mugavad

• lucifer? no muidugi
  
• kuulen kuidas vihma kallab, esimene asi, mida teen, vahetan lennukiirusel riided ja õue, vihma kätte
  
• aga ürita sellele pilgule vastu seista
  
• teate? mina ei usu kokkusattumustesse, saatusesse aga kah mitte
  
• aw, mul on fännid, õigemini mu soengul, krt üks põhjus miksma lõikasin juuksed lühemaks, et inimesed nendest ei jahuks nii palju, tundub, et see ei aidanud
• kui sa küsid, kus on armastus, oled sa kindel üldse mis see on ja on seda üldse olemas olnud?
• oi, aga kui fkn ilusad nad oleksid... irw
• lubadus endale : ära põe, kõik saab korda

eile öösel hakkasin ma mõtlema, et mida ma masendun ja vingun nii palju ja veel suht olematute asjade pärast, kui hoopis peaks olema tänulik selle eest, mis mul on, on inimesi, kes on palju hullemates olukordades, miks inimene kunagi ei oska väärtustada seda, mis tal on? eks meil kõigil on omad väiksemad või suuremad mured ja probleemid, me ei oska alati isegi olla tänulikud, rääkimata sellest, et me ei tunneta kuidas meil vedanud on, olgem ausad, asjad võivad alati palju hullemad olla.. sellele pani mind mõtlema üks üleskutse..

mõtlesin ka ühe vanema põlvkonna sugulase saatusele, kui palju tema elu mõjutas II ms, ei no loomulikult see mõjutas ja rikkus paljude inimeste saatust, samas aga võiks samahästi öelda, kui seda poleks olnud, poleks ka näiteks mind siin praegu, ei tea, kuidagi negatiivseid ja üldse imelikke mõtteid tekitas tegelikult kogu see teema, nüüd mu positiivsus üritab kuidagi kogu selle negatiivsuse neelata, vähemalt neutraliseerida vms

let's burn the shadows and betray the pain

aga vaatamata kõigele, pean igapäevaga aina enam endale mõningaid fakte tunnistama, peab ainult nüüd mõningates asjades selgusele jõudma