kohati tundub, et elan lihtsalt ühe suure illusiooni mulli sees. ja kui ma ütlen "kohati", siis seda seekord "pehmelt" ilustades läbi sõrmede vaadatuna. kuigi vähemalt tean, et tunded mulle kallite ja lähedaste inimeste vastu on tõelised. aga miks illusioon? sest enamik vaatavad mind nii, nagu ma oleks miskit muud. osa on võibolla lihtsalt eitamisfaasis ja ei taha tunnistada endale asju nagu need on.

jõulud (meie ühiskonna mõistes, mitte religioonses) tegelikult iseenest on kurb aeg. enamjaolt just sellepärast, et loodad sellest, et äkki see aasta on teistmoodi, et see on siiski selline eriline aeg aastas, kuid lõppeb ikkagi nii nagu alati. see on üks vähestest päevadest aasta, mil ma tunnen end tõesti üksikuna. ma pole juba ammu jõululaupäeval rõõmu tundnud, ei mäletagi, millal viimati, võibolla kui 15 olin, siis sattus potter sel päeval kätte ja ma lihtsalt lugesin terve päeva, mõtlemata mis ümberringi toimub. kuigi see vist ei lähe arvesse. ehk see aasta tuleb võtta sama teooria praktikasse,  et teen kuhjaga  plaane, et poleks aega mõelda ja midagi tunda, olgugi, et see tähendab, et tuleb terve suur mõttetu hulk toitu, mida ei suuda üksi ära süüa.  noh vähemalt siis järgnevatel päevadel, mil vaja juba õppida ja kassiga tegelda, söök juba olemas, jei.

aga mis jõulude puhul eriti kurva meelt valmistab, et kui materiaalseks pühaks on see muutunud...

loodan, et teil, kes mu blogist ei tea midagi, on stockholmis lõbus, mul poleks, aga see on lihtsalt minu eelistus.

vihkan unenägusid.

ja vaatamata kõigele, olen ma alatu ja isekas ning see nimekiri võib minna lõpmatuseni...