keskkooli ajal ainuke asi mille pärast ma põdesin, olid füüsika kontrolltööd (nu eesti keelega olid nagunii lootusetud lood, et ma ei üritanudki üle oma varju(heh) hüpata). nu olgugi, et mul matega oli isegi parem kui korras, siis olen ikkagi humanitaarne inimene ning lisaks see, et kõik olenes pähe tuupimises (mida nimelt meie füüsika kontrolltööd endast kujutasid, ehk siis ainult mõistete teadmist). ma pole kunagi uskunud sellesse, aga tundub nüüd, et see on ainus asi, mida praegu nõutakse. mis iseenesest on nagu suurim idiootsus, nagunii järgmisel päeval kõik meelest. 
eks võimalik ikka, et on inimesi, kellele see sobib, aga olen rohkem teooriate kui faktide inimene. ma ei taha öelda sellega, et detailidel oleks midagi viga, aga ainult pähe tuupimisest on kasu vähe, sest see ei anna loomingulisele mõttele ruumi.
ma tõesti igatsen seda.
ma igatsen ennast. 
on nii palju asju, mida ma tõesti tahan teha, aga kõikidele ideedele tuleb blokk ette, mis ei lase mõtetel edasi areneda ja tuletab meelde, et on vaja praktiliselt mõelda. vihkan seda. nagu miski piirab mõtlemist ja käsib kuidas on mõelda vaja.

a mis ma üldse alustasin nendest füüsika kontrolltöödest, et alati peale veerandi viimast kontrolltööd või kui olid endale hea hinde ära kindlustanud, oli nii hea tunne, nagu suur raskus õlgadelt oleks langenud. sama tunnen ma jaanuari lõpus, kui sess on läbi ja juuni kuu on veel mägede taga.
aga enne tuleb jaanuari esimene nädal üle elada.
lisaks sellele liigsele magamisele tuleb lõpp teha.

eks on veel asju, mis on mul mõttes, aga ei räägi, sest osa on liiga isiklik, nii et kas see pole teiste asi või siis ma ei taha lähedamatele pettumist valmistada. 

mida te siin siis leida lootsite? nagu ka pealkiri "siit ei tule midagi head"