ja päev lõppeb peavaluga, siukese veidra peavaluga, nagu hakkaks haigeks jääma vms

nii pisi tunne on... nagu mõjuvõimetu hale vari

ei tea, nagu tegelt päeval endal polnud nii viga midagi, kuigi suht mõttetu, nu üks asi vist siiski päästis tänase päeva

sorry, aga ma ise ka ei tea miks ma keerutan, salatsen ja iba ajan... a kuna ma ei taha, et keegi hakkaks mu tegusid hukka mõistma, siis tegutsen omapäid, sest ma tegutseksin niisama, vastupidised juhul hakkaksid kahetsema ja teisi süüdistama, kord juhtus nii, et lasin asjadel teiste mõjutustega liiga kaugele minna ja siiani pole ma suutnud neile seda andestada, kuigi ma mõistan neid ja nad on mulle tähtsad, aga siiski...

teate, et see on tegelt nõme? nagu mul puuduksid inimesed, keda saaksin usaldada, aga tegelikult pole asjad nii...

krt mul on vaja siit linnast ära saada! mitte praeguste segaduste pärast, vaid seda, et ma olen liiga kaua siin olnud, nu see kuu pole olnud tervet vaba nädalavahetust ka, et saaks ära põgeneda, aga praegu mõistan, et see oleks just see, mida vajan... siuke tunne, et võtaks oma seitse asja ja põgeneks mingisugusesse väiksemasse eesti linna, kus ei ela tuttavaid ja puhkaks sealt kõigest...

....on ainult üks asi, mida ma praegu kõige enam tahaksin, sel pole materiaalset väärtust, lihtsalt tahaks kogeda seda siirast pilku, see on kõik mida ma tahan