nii. olen elus.
blond etapp on nüüdseks läbitud. the red is back. kuigi on juba kommentaar, et meenutab nõida, noh, miks ka mitte. olen väsinud sellest, et kõik mind alati lakkamatult üliarmsaks peavad. mul on ka omad tumedad hetked, mil olen täielikult ükskõikne ning vahel peab lausa õel või kuri olema. eks alahindamine võib olla eeliseks, aga alatine valvelolek on väsitav ja saab rahulikult mööda tänavat kõndida. nii et mission accomplished! (kuigi blond lihtsalt tüütas ära, pole kordagi suutnud pikalt sellega vastu pidada).

ülemõtlemine on ikka badbadbadbad. ja kui lisada sinna juurde mu kohutav uhkus, mis mu tõesti ühel päeval hauda viib, siis tuleb sellest väga ohtlik ja enesehävituslik kompott. so you want to trigger my self-destruction button?

aga mul läheb hästi. ühe arusaamatuse võiks lahendada, aga karta on, et see jääb lihtsalt sinnapaika ja siis pärast maksan oma karmavõlga. aga kui oodata natuke, võib see lihtsalt silmist kaduda ja ununeda, nagu polekski seda olemas.
alati võin öelda, et ehk kolme aasta pärast uuesti. aga siis selleks ajaks on praegu nagu muud plaanid.

oeh. aega napib. on see normaalne, et ühe kokkusaamise pean ma vähemalt nädal aega ette planeerima? olen oma pere ja sõbrad suht unarusse jätnud. endal ka juba süümekad. aga kuhjad ei kahane ja sessil õpin ennast lolliks. suht praegu olen juba tegelikult läbipõlemise äärel. oodatud puhkus jäi ka ära, aga pole leidnud veel sobivat vahendit auruvälja laskmiseks.

muud plaanid. tundub küll praegu veel kättesaamatu. eks nõuab julgust, eneseületamist + ressursse. tõsi küll sellele plaanile võivad saatuslikuks saada veel mitu sada asja, mida saatus võib vabalt ette visata. teate ju küll "me plaanime, aga jumal naerab"

nii. no alustuseks pole nagu paha ju? nu kuna praegu kirjutamine sujus, äkki tasuks üks teine kirjutamine käsile võtta? hahahahaaa

XOXO

valgus tunneli lõpuks? mmmmmno. hoopis rong.

või näen pimeduses hoopis valgust?

kui elu on liiga ilus, siis tuleb varsti taifuun ja peksab kõik segi - the story of my life

tundub, et selle nädala tunnus lause on "ma ei tea". ma ei tea mida ma tahan. ok paari asja tean küll. tahan uusi armsaid musti kingakesi ja minna juuksurisse. 
mul on vist ühed väga vinged kaitsemehanismid, mis töötavad täie auruga. ma ausalt ei tunne ennast enam äragi. täielik blokaad. aga samas äkki need hakkavad väsima, mille tõttu ma vaikselt hakkan ära keerama. isegi lakke vahtimine ajab mind naerma. aga see on hea, et ma praegu vähemalt naerda suudan. vahepeal täitsa igatsesin seda. kõik tundub kuidagi palju kergem, kui sa vähemalt naerda suudad. 

aga inimene harjub kõigega. isegi poomisel. alguses sipleb veidi ja siis rahuneb maha. (kummaline huumor neil seal afgaanis, aga see töötab)

pimeduses igatsen valgust.

täna töökaaslane pani mind paika sellega, et ma olen täna kohati vägagi eemal. aga ka põhjusega. uus elamine ju!!! loomulikult ma põnevil! leping sõlmitud.

üks asi on kummaline - avastada inimestes uusi jooni, eriti mis puudutab ausust ja siirust, siis kui nad on tsipa (mõnel piisab juba väikesest kogusest) joonud.

alkoholiga on mul suhteliselt külmad suhted, kuigi klaasike veini või rummkoola on aktsepteeritavad.

Of all the gin joints, in all the towns, in all the world, she walks into mine.  -  Casablanca   (ilusilusilusilus film, tsipa isegi armastan seda filmi)

i need some time off.... like now

nädal aega veel. ja siis eksamitega on ühel pool ja saab rahulikult hingata. 

aga seniks märksõna, mis peaks kõik ära seletama on: KIIRE!

siis saab keskenduda paremini tulevasele kodule, musile, sõpradele, tööle.

sürr.

mõni satub mustkunsti trikkidest vaimustusse, teine imelikke iluvidinate pärast, mina aga vaimustun inimestest. või kuna mul läheb praegu hästi, on mul aega märgata, kui lahedad on mind ümbritsevad inimesed? no positiivne asi on see (aastaaja tõttu?) hakkavad kõik kuskilt soppidest välja ilmuma ja on võimalus neid jälle näha. niiice.

sürr. lõpuks need 11 kuud on läbi. loomulikult olen ma hullult õnnelik! aga see on kuidagi niiii uskumatu. pole veel vist kohale jõudnud XD happyhappyhappyhappy  (sellega tuli mulle pähe riim happy, i feel like a puppy. irw, mis iba ma võin peale tööd isegi kainena ajada).

ja ma ei suuda ikka harjuda sellega, et mul on kõik hästi. nagu ma oleks mingi dramajunky, et ma ei suuda rahus istuda. veider. kummaline. ja ma ikka imestan omaette, kui keegi küsib kuidas mu läheb. sest ma ei oska midagi peale hästi ka öelda =D no proovin seda rahu aega nautida (kaua seda ikka on, kui elamispinna otsimiseks läheb. hehe, aga samas selle tulemust ootan väga).

ja siit tuleb minu 200. postitus

esimene postitus oli 02.04.07 oeh oli vast ikka ammune aeg, kuigi samas see oli aeg, mil ma glorias veel töötasin. samas see ei tundu nii ammu olevat, eelmine nädal seal olles tundus nagu polekski midagi muutunud. aga on. ja palju on muutunud. nii minu elu kui ka ma ise. eks on tore teada, et asju, mis on stabiilsemad, kui minu kehakaal, aga liigne seisak pole kunagi hea. tik tok. aeg liigub. maakera pöörleb ümber oma telje ja ümber päikese. ning koos ajaga liigume ja muutume me ise. aga muutustes pole üldsegi midagi halba, aga vahel mõni väike aeglasem protsess on ka teretulnud. 

"sa näed nii värske ja puhanud välja" mida mul ikka muud öelda, kui et ma olen armunud. ja kohekohe on reede! ja lõpuks saab see kogu asi, kogu see ootamine, läbi.

see on isegi veidi irooniline, kui hästi praegu asjad praegu jooksevad. ma olen oma eluga täitsa rahul. aga siiski can't shake the feeling of irony. iron. that's ironic. 

Louis, I think this is the beginning of a beautiful friendship     - casablanca