199. bla bla bla

suveööd - ma ei suuda seda kirjeldust edasi anda, mis tunde see minus tekitab. see pole armastus. aga väga sellele sarnane, aga ma naudin seda. midagi võluvat nagu langevates kirsiõites. unistus seda näha oma silmaga. kui kirsiõied langevad nagu lumi... aga praeguseks tuleb vaid õitsva pappeli tuustikutega leppida. aga needki võivad olla vägagi maagilised.  ühesõnaga ma ei teagi kuidas seda täpsemalt seletada. aga eriti inspireerivad on eriti suveööd rävalas. kui vanalinnas elu veel suhteliselt keeb, tasub astuda vaid samm estonia puiesteele, asi rahuneb, ning kui aga rävalasse, siis saabub rahu. meelerahu. kus iga keharakk imendub seda kaunist hetke, mis muutab hingetuks.  see on niiii kaunis. suveöödele omane pimedus, puude rohelus, isegi tänavavalgustus tundub rääkivat oma lugu. magik! (jup niivõrdvõimas, et C digimuutub ja moodustab K). "oh hetk..oh viibi veel"  meenub Fausti loost. krt ma armastan suveöid rävalas. ega ma ilmaasjata istusin oma maja ees õhtuti. peaks nüüdki seda praktiseerima hakkama, ilma et oleks ettekäänet, et suitsetada sooviks. noup, see halb harjumus jäi aastasse 2007.

üldse varajastel tundidel võtab linn hoopis teised mõõdud, nagu teine dimensioon või uus taju. näiteks kes on sattunud näiteks kell viis-kuus hommikul suht adekvaatses olekus või kergelt tipsisena) linna jalutama. selles on midagi maagilist, midagi salapärast, midagi võrratut. mis tuletab mulle meelde ühte mu soovi. minna 6-7 kella ajal pirita teele uisutama. mis omakorda tuletab mulle meelde rulluisu rattastega tiba jännata. 

nii. krt peaks õppimist tõsisemalt võtma. ja suveks töökoht garanteeritud. ja nii tore on naasta seltskonda, kuhu oled lausa oodatud. 

tore õhtu on seljataga. oi ja milline päev tuleb ^^ 
mul on toredad sõbrad. ja toredad uued tuttavad. ja toredad töökaaslased/sõbrad. aga, mis ülekõige mul on on parim mees :* rokime! 

ja teate mida? kui keegi küsib kuidas mul läheb, ma saan öelda ilma igasuguse kahtlemiseta ja süümekateta, et mul läheb päris hästi. 

 ja ma aina enam ja enam avastan ülihead muusikat enda kõrval/ümber. mis toimub? khuul!

198. dancing in the kitchen

see juhtus küll paar nädalat tagasi, aga jah.. sain teada, et vastas olevas üürikorteris elas üks jaapanlane ja ma sain sellest teada alles siis, kui ta oli juba välja kolimas. oh the irony.

igatsus on kummaline. see võib kohati olla kaunis nukrus, vahel ka rõõmus lootus, aga ka on juhuseid, kui see muutuks justkui kiskjaks, mis tuleb nagu ootamatu kaslase rünnakuna, lööb hambad sügavale hinge sisse ja kisub ja tirib seda kõigis võimalikes suundades, kompides ja ka ületades taluvuse piire.

hetkel ajutiselt resideerun mõned päevad lasnamäel. aknast väljavaadates on suht kena vaade, aga seda vaid tänu ilusale taevavärvile, ma armastan õhtust tumenevat helesinist taevast, lisaks veel mitte täievõimsuse peal olevad tänavavalgustid, kergelt oranžikad, nagu helendavad mardikad (ma ei tea kuidas neid eesti keeles öelda, jaapani keeles on need igatahes hotaru'd)

õues on soe, kõrval jäätee, taustaks glee parimad lood (peaks nendest plaadi kokku panema), hea tuju (hetkel), suveks on on vähemalt üks töö variantidest kindel, sai juuksuris käidud ja varsti on reede ja ma saan mõeda, et ülehomme on pühapäev, mida veel võiks elult tahta. no ok, on küll asju, mida võiks tahta, aga mul on hea tuju praegu. nii et, nautigem. ja anatoomiale mõtlen homme või siis pigem laupäeval.

197.

täna öösel, kui üritasin magama jääda, hakkasin korraks mõtlema, milline oleks meie maailm, kui poleks kunagi olemas olnud chengis khani (oli produktiivne tüüp, väidetavalt iga 3 või 5 hiinlane (erinevad allikad väidavad erinevalt) on tema järeltulija) ning kui poleks olemas maisi (selline film nagu food inc. seletab miks ma sellele mõtlen. üldse kriipi film, aga nagu kõigega, ei saa seda võtta surmtõsiselt, aga miskit võib ikkagi kõrvataha jätta).

ja mina ütlen, et inimese mõistus on võimeline küll kokkujooksma. 

peavalud, nagu aasta aega tagasi. just need, spetsiifilised. ma tunnen need iga kell ära. ja mida rohkem neid ignoreerida, seda rohkem annavad endast märku ja seda enam suureneb minu ärevus. stress. nagu suurenev lumepall. 

lisaks ma ei suuda lugeda teaduslikke artikleid, nagu ka raamatuid, arvutist lugeda. puudest kahju.

nii et tänaseks aitab stressist. võtan hoopis oma uued pastellid käsile. vot.

chillide list väheneb.

see on tegelikult omamoodi kurb, kui inimesed lihtsalt laiali venivad. jup venivad, nagu kumm, kui pole kaua suhelnud, siis nö tõmbub kõik kokku ja on kõik nagu varem ja teine hetk, kus aja möödudes on kõik lihtsalt välja veninud. muutub aeg ja muutub ümbrus ja koos sellega ka inimesed.

ja vastikud taimetoitlased on eemaletõukavad. kellelegi ei meeldi, kui neile pressitakse mingeid tõekspidamisi peale. igalühel oma tõde. võiks sellest pikemalt jahuda, aga ei viitsi. mul pole muidu isiklikult nende vastu midagi, tean päris mitmeid ja tõesti siiralt edu neile. ma aksepteerin neid. aga need, kes arvavad, et kõik peavad elama nende järgi, siis sorri, te olete vales kohas. metsas äkki parem? kuni mõni metssiga kallale tuleb? see oleks iroonia.
tegelikult elu on täis irooniat. 

arenguõpetuse järgi on 20ndad aastad inimese arengujärgus tipphetk, peale seda hakkab käte ja sõrmede motoorsus langema, ainevahetus aeglustuma, nägemine ja kuulmine halvenema, mingi aeg hiljem ka maitse- ja lõhnatajud tuhmuma, füüsiline jõud väheneb (kuna seda pole kunagi 100% ulatuses kasutatud). tekivad kortsud, šarm, ilu ja loomulik sära hakkavad vaikselt tuhmuma.
aga teate mida mina ütlen? screw you. esiteks iga inimene on ainulaadne ja väga palju sõltub ka muudest faktoritest. teiseks elu pole läbi ja kui tunda ennast hästi, kes on see, kellel on õigus öelda, et midagi on halvasti? oled just nii noor nagu end tunned. ja ei saa lasta ajal niisama oma silme ees mööda joosta, isegi peale nö kriitilist piiri. 

nii, et laske end vabaks, nautige, olge tegusad ja liikuge oma eesmärkide suunas. kasvõi üliaeglase protsessiga, aga see on parem kui seisak. ja mis kõige tähtsam HAVE FUN!

if you can't have fun with it, there's something wrong with it

194. justkui euroopa japs, kes paremini talub alkoholi

no näete, tänane tuju on palju parem. kuigi ma siiski magaksin vist parema meelega praegu, aga miski ajas mind ikka blogi juurde ja ütles, et ma ei saa rahulikult magada, kui ma pole kirjutada saanud. 

täna oli täitsa vahva päev oli. oli ka esimene praktika seanss lõpuks ära. juhhuu. lisaks saan vist veel ühe kliendi juurde, ta pakkus ennast. no kuidas ma ära ütlen, kui inimene ise tunneb asja vastu huvi? pealegi igasugune lisakogemus on vaid teretulnud. 

lisaks peale kahe aastast pausi võtsin seinad jälle käsile. hakkasin uut asja joonistama.  see kord isegi kaalun selle ära värvimist. tavaliselt ma väga värvidega mässata ei viitsi, aga viimasel ajal on guašid ja pastellkriidid meeldima hakanud. tuleb vist aitäh öelda visuaalteraapia loengule. lisaks pastelle annab mõnusalt ühte sulatada, tulemus on justkui ühte sulandunud.
laualina vaikselt kasvab, mingi 20 rida veel jäänud. mingis mõttes palju, aga võrreldes 134 reaga, on seda vähe :P

mind häirib jaffi plakat. kõlab vist väga egolt, aga ma oleksin paremaga välja hakkama saanud. rääkimata juba suhsi cat'i disainidest. need eriti häirivad mind. äkki sellepärast, et need näevad kuidagi võltsid välja? lisaks ebaloomulikud ka. hakkaks freelanceriks? neeh. aga ma olen vähemalt aus ja tunnistan, et mul on suur ego. ei saa enam öelda, et mu superego domineeriv oleks. muhahahahaa.
aga edasi pildite teemale. hakkasin mõtlema, mis siis mind kõige rohkem häirib nende piltide juures. ja ma arvan, et selleks on silmad. ma ei usu neid. nendes pole mingit peidetud emotsiooni või kui on, siis see emotsioon on väga võltsilt mõjuv. põhimõtteliselt on tegemist vaid kestaga. pealegi otsa vaatavad pildid on kriipid, eriti kui nad sellised "hingetud" on. nagu zombid.

ma ei jõua homset õhtut ära ootada. ja üldse tervet nädalavahetust.

ei tulnud täna midagi asjalikku, vaatamata kirjutamisevajadusele. eks täna on lihtsalt tahtmist ennast väljendada.

max 17 tundi veel.

ma paluksin eutanaasiat, aga magama minek on halva/tülpinud tuju juures paremaks variandiks/lahenduseks

kui ma oleksin tuntud, siis ma saaks paar päeva või isegi äkki paar päeva käia nii ringi, et keegi ei tunne mind ära? aga ma ei ole ja teiseks - ma kannan suht kogu aeg kapuutsi XD 

aga jah. ma olen väsinud inimestele vastama küsimustele, miks ma ei lehvitanud vastu - ma ei näinud - Ma tean küll mu miinus ei ole nii suur, aga kuna ma kaugele ei näe, ma kaugele ei vaata ka. Lihtne. Pealegi mu mõttekeerdkäigud võtavad enamuse mu tähelepanu, kui ma mööda tänavaid kõnnin. Liiklus on kui tühjaks automaatsuseks muutunud. Refleks äkki juba? 

Mul on mingi anonüümsuse vajadus tekkinud. Ma ei taha olla nähtaval, tähelepanu keskpunktis veel veel vähem. Üritan endast võimalikult vähe rääkida ja isegi kui ei taha, siis ma ei oska midagi sisukat ka öelda. Ja ema veel unistab vaikselt, et minust saab diplomaat? Minge seenele. Tõesti, kui seeni ei leia, mustikad kõlbavad ka. Ma ei näe jaapani keele ja kultuuriga karjääri. Diplomaatia? Really? Kunagi vene keele õpetaja ütles, et ta näeks mind tulevikus Moskvas diplomaadina. A la, et konkreetne, sümpaatne, eetiline ja keel ka suus. Aga Venemaa poliitika ja propaganda? Lisaks veel riikidevahelised suhted? Ma ei oska seda kuidagi ilusti väljendada. Sorri.

hm. praegu just märkasin, et ma kasutasin suuri algus tähti. ma ei tee seda tavaliselt blogides. ah. süüdistame mu just kirjutatud e-maili. juvist jäi "harjumus" sisse.

kui tõenäoline on see, et keskmine eestlane nö väldib/kardab füüsilist kontakti? kasvõi alateadlikult. kui vaadata enamus profisportlasi, siis nad on nö üksik sportlaned. isegi hendrekson läks solo'le üle. ok baruto on erandiks küll, aga ta ei ela eestis ka. haha. ja tänaval kõndides, et keegi jumala eest vastu ei läheks. isikliktsoon on püha. no meie õnneks ja rõõmus ei saa eesti just rahvastiku tiheduse ja rohkusega hiilata. 

isikliktsoon on püha. minu jaoks asi pole isegi nii füüsiline. ma võin olla ja olen koostöö poolt mõlema käega olla. näiteks vaadates mu vanu töökohti, sobibki mulle just meeskonnatöö. aga minu pea on minu isikliktsoon. eks võimalik mõnigi võib arvata, et mul pole lihtsalt mida jagada vms (mida igavam sa oled, seda vähem sinu vastu tuntakse huvi) ja ma ei ütlegi, et mul oleks mida maailmale öelda. aga see on minu maailm, ma ei pea seda tervele maailmale kuulutama. minu tõde ja ma ei suru seda kellelegi peale. kõik mida ma saan öelda, on see, et ma tean, et ma pole tühi ja mulle piisab sellest. ma ei tunne tühjust. pealegi minu tõde on lihtne. võimalik, et et ka kitšilik, aga minu jaoks on see siiski eriline. ja need, kes arvavad, et see võib olla kitš, siis mul on nendest kahju, sest neil on miski elus kogenemata jäänud. nii et arva, arva, mis see on ^^

võimalik, et see blogi on minu jaoks kui mingi eneseteraapia vorm, kus vaikselt koorin endalt kihte maha (kõlab väga sibula moodi). aga kirjutamine paneb hästi mõtte jooksma. ja millegipärast jooksebki mul mõte kõigeparemini öösiti rüperaali taga. paber ja pastakas pole sama. need on pigem joonistusvahendid. (lisaks nagu paljudele teistele, mulle ei meeldi mu käekiri. väljalugemisega pole küll probleeme, aga siiski, ei meeldi. äkki sellepärast kunagi ema lootsi, et lähen meditsiini. haah)kuigi joonistan arvutis ka, aga selleks on mul veel mõned abivahendid.mis tuletab mulle meelde, et mul on paar projekti kavas. oeh ma pean asju ülesmärkima hakkama. alzheimeri ja dementsuse jaoks on nagu natuke liiga vara. ma ei tea mis mul viga on. äkki mu kroonilised peavalud tegid aju pehmeks? või aju hakkab ise ennastlollusest hävitama, arvates, et tapab võõrkehi? ok, ma ajan juba jaburusi. peaks vist magama minema. õõh kell juba palju, homme varem üles on vaja saada.

head und mulle (lugeja ei pruugi veel magama minna või siis loeb seda hiljem) aga mina ütled head ööd.

oyasumi-nasai.

yasumitai... yasumi ga hoshiiiiiiiiiiii