detailid, detailid, miks ma mõtlen nii palju nendele?

ja ongi veebruar käes.. ja juba nende väheste päevade jooksul on mulle jõutud meelde tuletada, et mu sünnipäev on tulemas..

arh. ma olen kohutav planeerija. eks see on muidu teada olev asi, kuid sain veel lisaks tõestust sellele, kui hakkasin oma tunniplaani planeerima jne. ma muutun närviliseks asjade suhtes, kus peab palju mõtlema, lisaks ma pole täna just kõige rahulikumas olekus. isegi süda peksab normaalsemast kiiremini. lisaks veel mu jutt kah pole kõige tavalisem, ma kipun asjade üle liiga palju mõtlema, jõuti seda mulle meelde tuletada, et ma mõtlen liiga palju. mul pole enam vabaine punkte. ehi paneb keele punktid kohustuslikuks aga lisab need vabaainetesse. nagu mida? ja mina tahtsin veel võtta sellist loengut nagu superkangelane. 
nu alati võin kuulajaks minna.

baah.
mul on juhe.

aga see ilus nädalavahetus jääb mulle kauaks meelde. aitäh :*

ja ma purustasin oma teisipäevase blogimise ^^

sattusin raamatupoodi ja arvake mida ma leidsin. kokaraamatuid, jälle, see oli kolm leidu.
mulle meeldib süüa teha.
meeldivad ka gaasipliidid. ja ahjud. nu gaagi ma eelistan elektrile väga lihtsalt põhjusel. ma ei mõista neid. ma ei tea võibolla on see mõni minu kiiksudest, aga gaasipliiti on kuulda. pliit justkui suhtleks vastu, kui on kuulda leegi intensiivsust.
pealegi enamus minu kogemus elektripliitidega on see, et ma unustan neid välja lülitada.

anime on kah tore. üks uus mõte tuli kah. tiba teist laadi kui eelmine, aga ka seda tahaksin edasi mõelda.
lisaks on mul ka üks lugu algstaadiumis, aga seda on see varsti kaks aastat =D

njah. mul on igasuguseid ideid, kui ma ei suuda asju lõpuni viia. ma tean seda ise ja mulle on ka seda öeldud. aga samas mind pole lõpp kunagi huvitanudki, näiteks mulle võib rahumeeli rääkida kuidas mõni raamat või film lõppeb. protsess on palju huvitavam minu arust kui lõpp ise. nagu öeldakse iga lõpp on millegi algus. ma ei usu lõppu, kui universaalsesse lõppu. 
kuskil teismelisena mõtlesin kord muinasjuttudele, 
kus öeldakse ja nad elasid elulõpuni koos õnnelikult. aga päris elus siiski asjad päris nii ei käi. mäletan mõned aastat tagasi käisin tuttava pulmas, ning nägin pruudi venda pisarates ja ütles, et see on ilus lõpp kõigele. selle peale automaatselt mõtlesin, et tegelikult on see kõik alles algus. ning ma arvan, et ma ei eksinud.
vahel on selliseid asju, mida ma lihtsalt tean.
kuigi see, et ma võin teada, ei tähenda alati, et mulle meeldib nii või naa.
olen seda arvatavasti ka varem öelnud.

ma pole ühtegi blogi nii kaua pidanud, vau. aplaus mulle.

unenäod.. 
viimane oli kuidagi uimane ja segane olek, raske vahet teha unel ja reaalsusel.
sundisin ennast ärkama. pärast uuesti ärgata, mida ei oodanud tol hetkel, oli ebameeldiv.
unenägu ise oli suht tavaline, ilma veidrusteta ja actionita, mida pole juba tegelikult iseenesest ammu olnud..

teisipäevast on saanud blogimispäev, juba kolmas teisipäev jutti =P
kuigi ma ei usu, et sellest traditsioon saab..
oli paar asja, mis tekitas varem küsimusi, aga vältisin, kuna see oleks tekitanud veel enam küsimusi ja ka vastu küsimusi. siis aga mõtlesin, et kas ma ikka tahangi teada? sest mis iganes vastus oleks olnud, poleks see tähtsust omanud tegelikkuses ning jõudsin ka arusaamisele, et polegi vaja. kui pole mõtet, pole ka põhjust.
ma pole seda küsimuste küsija tüüpi inimene, kes januneb teadmatuse käest. see küll ei tähenda, et ma poleks uudishimulik. kuid ma ei plahvatu sellest, kui on vaja teada, siis loomulikult küsin, aga kui teadmine midagi ei anna, siis pole ka vajadust.
see kõlab küll egoistlikult, kuid samas on ka teist laadi küsimusi ja teemasid, mida inimesed ei pruugi niisama rääkida tahta. võib olla ma ei taha kedagi millekski sundida. on asju, millest ei taheta rääkida või ei ole valmis rääkida. või on ka teemasid, millest ei hakataksi ise rääkima, aga küsima ise kah päris ei hakka, sest pole valmis küsima.
küsimine ise nõuab tegelikult julguse olemasolu, mis minul paraku enamasti puudub.
otsekohesus on loomulikult hea asi, aga inimesed pole alati selleks valmis, kuigi vahel on nii kergem, hm ja seda ütlen mida, kes kaldub teemadest kõrvale hiilima ja keerutama. haha

lõpetuseks tahaks midagi head öelda, kuid samas olen ma kitsi ja samas ehk isegi ei tasu kõigega kiidelda. nu igaks juhuks. mitmeid põhjusi.

head ööd :*

ma mõtlen liiga palju. JÄLLE!

tiba kurb.
ma pean oma usaldamatusega miskit peale hakkama, ma hakkan kahtlema inimeste motiivides, veel lisaks mul on paranoia, et ma tahan kujutleda, et ma leiaks kahtlusi inimeste motiivides, sest ma tegelikult ei usalda oma motiive ja ennast. ja seetõttu otsin vigu teistes selle asemel, et leppida nende vigadega endas.
või asi on see, et nüüd lõpuks kui mul on kõik korras, siis mu alateadvus on sõltuvuses sellest, et miski on korrast ära ja tahab draamat ja stressi. või siis ma tunnen alateadlikku hirmu, et varsti kõik kokkub suure kolinaga kokku.
ja et parem kui hakkaks viha kandma elu või teiste inimeste peale, rikun kõik ise ära, et oleksin enda peale vihata, sest ennast on lihtsam vihata kui tervet maailma. ma olen mõnele öelnud, et ta on dramaqueen, kuid ehk siis olen ma ka üks nendest, sest tundub that  i'm a drama junkie. When there is no drama, I create it.
masendav.
kui asjad on paigast ära, siis ma saan vinguda ja mingil moel lepin olukorraga ja leian, et asjad polegi nii halvad ja reaalne mõtlemine on paigas.
aga kui kõik on korras, siis mul pole vabandust vinguda. või kui mõned asjad, mis kõrvalseisjale võivad tunduda tühised ja võibolla isegi mulle, kuid siis mingi osa minust ütleb, et see on vabanduste otsimine ja lisaks ka suhtlemispuudus.
ma ei taha, et mul jälle õigus oleks.

ma ei tohi enam midagi siia konkreetset kirjutada, ma niigi hoian end tagasi, et saaksin tagada teiste inimeste anonüümsuse ja samas ka enda oma

teeb elu vaid keerulisemaks

ehk peaks lõpetama..

ujuda tahaks..

i'm counting the steps that..

termikate ingli puudutust (vau mul midagi nii iidset on isegi alles) tekitas pisut nostalgiat ja mitte midagi negatiivset või midagi kindlat, enamasti mulle ei meeldigi sellised asjad, lihtsalt meenus aeg, mil olid mul pikad pikad juuksed. nüüd hakkab küll pisut kahju, et need ära lõikasin. sirvisin vanu pilte arvutist, leidsin ühe, kus olid ilusad pikad  ja säravad juuksed. miu

esimese esseega on ühel pool, viis lehekülge polegi nii pikk kui arvasin, ilusti sain kirjutatud kõigest millest tahtsin, endalegi oli huvitav kirjutada, loodan et poliitika filosoofiaga saab sama olema, kuigi neid mõtte kodutöid oli päris lõbus teha, ehk saab ka sellega põnev olema. haha

tahaks maal ära käia, pole oma nägu sinna oktoobri kuust saati näidanud. küsitakse kah pidevalt millal tulen.
ehk järgmisel nädalal, kui esseega tehtud saan.

hm ma tahtsin audacityga veel tiba mässata, ok


igav blablabla, ma isegi tahaks kirjutada, aga kõigest kah ei saa. ma olen liiga kadedaks muutunud, ei taha jagada võida võiks. noh tegelikult on ka asju, millest ma ei julgeks valjult rääkida.. oh mind ja mu ebakindlust
tegelikult kõik on hästi, nagu tõsiselt hästi, ma ei mäleta tõesti millal mul nii hästi viimati läks. või asi selles ongi, et ma alateadvuses kardan või lausa ootan, et kõik kolinal kokku kukuks,
nagu see enamasti on läinud.
baah ma mõtlen liiga palju ja see pole tervisele kasulik ^^

ja saigi selleks sessiks eksamitega ühele poole - uskumatu
kuigi tiba imelik on, olen harjunud juba aastavahetusest saati õppimisega tegelema ja nüüd on äkki viuhti kõik läbi ja vabadus on käes. niice. no ok, esseed veel

suur aitäh kõigile, kes on toeks olnud ja mind õhtuti magama ajanud ning vabandan oma vingumise pärast.
:*

sorry, rohkemat ma ei jaksa kirjutada, vässu