ma mõtlen liiga palju. JÄLLE!

tiba kurb.
ma pean oma usaldamatusega miskit peale hakkama, ma hakkan kahtlema inimeste motiivides, veel lisaks mul on paranoia, et ma tahan kujutleda, et ma leiaks kahtlusi inimeste motiivides, sest ma tegelikult ei usalda oma motiive ja ennast. ja seetõttu otsin vigu teistes selle asemel, et leppida nende vigadega endas.
või asi on see, et nüüd lõpuks kui mul on kõik korras, siis mu alateadvus on sõltuvuses sellest, et miski on korrast ära ja tahab draamat ja stressi. või siis ma tunnen alateadlikku hirmu, et varsti kõik kokkub suure kolinaga kokku.
ja et parem kui hakkaks viha kandma elu või teiste inimeste peale, rikun kõik ise ära, et oleksin enda peale vihata, sest ennast on lihtsam vihata kui tervet maailma. ma olen mõnele öelnud, et ta on dramaqueen, kuid ehk siis olen ma ka üks nendest, sest tundub that  i'm a drama junkie. When there is no drama, I create it.
masendav.
kui asjad on paigast ära, siis ma saan vinguda ja mingil moel lepin olukorraga ja leian, et asjad polegi nii halvad ja reaalne mõtlemine on paigas.
aga kui kõik on korras, siis mul pole vabandust vinguda. või kui mõned asjad, mis kõrvalseisjale võivad tunduda tühised ja võibolla isegi mulle, kuid siis mingi osa minust ütleb, et see on vabanduste otsimine ja lisaks ka suhtlemispuudus.
ma ei taha, et mul jälle õigus oleks.