and what is worse, i really do..

njaa.
ma ei saa seda siia kirjutada.
ma ainult loodan, et kõik läheb hästi. 
otsest põhjust kurvastamiseks pole, aga miski siiski närib hinge. ja see pole teisipäev.
aga ma ei saa oma hirme välja näidata, tegelikult nende varjamine polegi nii raske. vastupidisel juhul ma tunneks end koormana ja see on tõesti viimane asi, mida ma tahan. 
ning samas ma ei taha kohustuseks muutuda.

niih. olen nädalakese mustamäel elanud. hommikuti ühistranspordiga pole üldse hull kooli sõita
kassivalves olles mõistan kah, et olen siiski kassi-inimene. nagu Kristina ütles "nummimeeter on põhjas"
mnjaa. aga oma kodu voodit igatsen siiski. oma voodi on oma voodi. olgem ausad.
õel oli õigus, et selle kiisuga igav ei hakka.

oeh. see seminari töö. veel ma ei pabista ja ei mõtle sellele ^^

mu kõrvaklapid on katki. jälle :( naljakas, et umbes samal ajal eelmine aasta läksid mul ka kõrvaklapid katki