nagu mingi must keerlev udu üritab mind oma haardesse saada, tahab mind vangistada, lubab küll soojust, aga mis hinnaga? ja see pole ka just see soojus, mida ma tahaksin.. see tahab südame ära põletada ja hinge ribadeks rebida, et minust jääkski alles vaid üks inimvare, et minust saaks vari, kes samamoodi tõmbaks teisi samale saatuse teele, kuhu minagi hetkel olen kukkumas..
aga ma ei tea kas mul on piisavalt jõudu ja tahtmist sellele vastu võidelda..

palun, ära võta röövi mu naeru, see on ainuke ja viimane elav emotsioon, mis mulle veel alles on jäänud, palun, jäta seegi mulle, võta kõik muu, aga jäta naer mulle, see on ainus tõestus, et ma olen veel elus, et mul on veel lootust..

see on ainus asi, mis aitab mind raskematel pimedamatel päevadel

tegelikult naljakas, et kui hakata mõtlema, siis enamikel inimestel pole tegelikult viga midagi kui neid võtta kui indiviide, aga kui võtta mingit inimmassi, siis on see täiesti idiootne, see on kohutav, et teiste inimestega koos olles tulevad inimese kõige idiootsemad küljed välja, mõni kohe oskab teiste kõige halvemaid külgi välja tuua ja mõni mängibki idiooti, sest üritab nö massi sulanduda, kuhu ta tegelikult ei kuulu, see on teada, et inimesed pole samasugused, aga see ei tähenda, et tuleb hakata üle oma varju hüppama lihtsalt selleks, et sobida seltskonda. mäletan kui lapsepõlves räägiti, et kui laps läheb halvale teele, siis on tema "pahad" sõbrad selles süüdi, et "ohver" ise on täiesti süütu, see on ka suht vale, sest ta ise valib omale oma sõpru ja seltskonda, kellega tahab suhelda ja kui ta on nii nõrk, et laseb ennast mõjutada, siis buhuu, shit happens, ise oli loll

krt see külmnärv ajabvihale küll, et suudan taolist juttu kirjutada ilma, et näitaksin välja ühtegi emotsiooni, see pole normaalne...

nagu monsteris, need lapsed, keda kasvatati eriprogrammi järgi, mille tulemusel nad ei osanud armastada ja emotsioone üldse tunda..


i want to die and lose it all on a battelefield, i want to go down fighting,
i want to face the death, i want to meet him face to face and look into his eyes

njah, eks see mu otsus tundub kuidagi liiga järsk, kuigi osa minust lunib,et ei teeks ma asja liiga lõplikuks, et annaksin aega, et teeksin praegu nö pausi, aga isegi kui teeksin peale pausi asjad ei muutuks paremaks, olen nagu Naoko.. krt ma loodan, et ma siis vähemalt ei lõpeta nagu tema..