valgus tunneli lõpuks? mmmmmno. hoopis rong.

või näen pimeduses hoopis valgust?

kui elu on liiga ilus, siis tuleb varsti taifuun ja peksab kõik segi - the story of my life

tundub, et selle nädala tunnus lause on "ma ei tea". ma ei tea mida ma tahan. ok paari asja tean küll. tahan uusi armsaid musti kingakesi ja minna juuksurisse. 
mul on vist ühed väga vinged kaitsemehanismid, mis töötavad täie auruga. ma ausalt ei tunne ennast enam äragi. täielik blokaad. aga samas äkki need hakkavad väsima, mille tõttu ma vaikselt hakkan ära keerama. isegi lakke vahtimine ajab mind naerma. aga see on hea, et ma praegu vähemalt naerda suudan. vahepeal täitsa igatsesin seda. kõik tundub kuidagi palju kergem, kui sa vähemalt naerda suudad. 

aga inimene harjub kõigega. isegi poomisel. alguses sipleb veidi ja siis rahuneb maha. (kummaline huumor neil seal afgaanis, aga see töötab)

pimeduses igatsen valgust.

täna töökaaslane pani mind paika sellega, et ma olen täna kohati vägagi eemal. aga ka põhjusega. uus elamine ju!!! loomulikult ma põnevil! leping sõlmitud.

üks asi on kummaline - avastada inimestes uusi jooni, eriti mis puudutab ausust ja siirust, siis kui nad on tsipa (mõnel piisab juba väikesest kogusest) joonud.

alkoholiga on mul suhteliselt külmad suhted, kuigi klaasike veini või rummkoola on aktsepteeritavad.

Of all the gin joints, in all the towns, in all the world, she walks into mine.  -  Casablanca   (ilusilusilusilus film, tsipa isegi armastan seda filmi)

i need some time off.... like now

nädal aega veel. ja siis eksamitega on ühel pool ja saab rahulikult hingata. 

aga seniks märksõna, mis peaks kõik ära seletama on: KIIRE!

siis saab keskenduda paremini tulevasele kodule, musile, sõpradele, tööle.

sürr.

mõni satub mustkunsti trikkidest vaimustusse, teine imelikke iluvidinate pärast, mina aga vaimustun inimestest. või kuna mul läheb praegu hästi, on mul aega märgata, kui lahedad on mind ümbritsevad inimesed? no positiivne asi on see (aastaaja tõttu?) hakkavad kõik kuskilt soppidest välja ilmuma ja on võimalus neid jälle näha. niiice.

sürr. lõpuks need 11 kuud on läbi. loomulikult olen ma hullult õnnelik! aga see on kuidagi niiii uskumatu. pole veel vist kohale jõudnud XD happyhappyhappyhappy  (sellega tuli mulle pähe riim happy, i feel like a puppy. irw, mis iba ma võin peale tööd isegi kainena ajada).

ja ma ei suuda ikka harjuda sellega, et mul on kõik hästi. nagu ma oleks mingi dramajunky, et ma ei suuda rahus istuda. veider. kummaline. ja ma ikka imestan omaette, kui keegi küsib kuidas mu läheb. sest ma ei oska midagi peale hästi ka öelda =D no proovin seda rahu aega nautida (kaua seda ikka on, kui elamispinna otsimiseks läheb. hehe, aga samas selle tulemust ootan väga).

ja siit tuleb minu 200. postitus

esimene postitus oli 02.04.07 oeh oli vast ikka ammune aeg, kuigi samas see oli aeg, mil ma glorias veel töötasin. samas see ei tundu nii ammu olevat, eelmine nädal seal olles tundus nagu polekski midagi muutunud. aga on. ja palju on muutunud. nii minu elu kui ka ma ise. eks on tore teada, et asju, mis on stabiilsemad, kui minu kehakaal, aga liigne seisak pole kunagi hea. tik tok. aeg liigub. maakera pöörleb ümber oma telje ja ümber päikese. ning koos ajaga liigume ja muutume me ise. aga muutustes pole üldsegi midagi halba, aga vahel mõni väike aeglasem protsess on ka teretulnud. 

"sa näed nii värske ja puhanud välja" mida mul ikka muud öelda, kui et ma olen armunud. ja kohekohe on reede! ja lõpuks saab see kogu asi, kogu see ootamine, läbi.

see on isegi veidi irooniline, kui hästi praegu asjad praegu jooksevad. ma olen oma eluga täitsa rahul. aga siiski can't shake the feeling of irony. iron. that's ironic. 

Louis, I think this is the beginning of a beautiful friendship     - casablanca

199. bla bla bla

suveööd - ma ei suuda seda kirjeldust edasi anda, mis tunde see minus tekitab. see pole armastus. aga väga sellele sarnane, aga ma naudin seda. midagi võluvat nagu langevates kirsiõites. unistus seda näha oma silmaga. kui kirsiõied langevad nagu lumi... aga praeguseks tuleb vaid õitsva pappeli tuustikutega leppida. aga needki võivad olla vägagi maagilised.  ühesõnaga ma ei teagi kuidas seda täpsemalt seletada. aga eriti inspireerivad on eriti suveööd rävalas. kui vanalinnas elu veel suhteliselt keeb, tasub astuda vaid samm estonia puiesteele, asi rahuneb, ning kui aga rävalasse, siis saabub rahu. meelerahu. kus iga keharakk imendub seda kaunist hetke, mis muutab hingetuks.  see on niiii kaunis. suveöödele omane pimedus, puude rohelus, isegi tänavavalgustus tundub rääkivat oma lugu. magik! (jup niivõrdvõimas, et C digimuutub ja moodustab K). "oh hetk..oh viibi veel"  meenub Fausti loost. krt ma armastan suveöid rävalas. ega ma ilmaasjata istusin oma maja ees õhtuti. peaks nüüdki seda praktiseerima hakkama, ilma et oleks ettekäänet, et suitsetada sooviks. noup, see halb harjumus jäi aastasse 2007.

üldse varajastel tundidel võtab linn hoopis teised mõõdud, nagu teine dimensioon või uus taju. näiteks kes on sattunud näiteks kell viis-kuus hommikul suht adekvaatses olekus või kergelt tipsisena) linna jalutama. selles on midagi maagilist, midagi salapärast, midagi võrratut. mis tuletab mulle meelde ühte mu soovi. minna 6-7 kella ajal pirita teele uisutama. mis omakorda tuletab mulle meelde rulluisu rattastega tiba jännata. 

nii. krt peaks õppimist tõsisemalt võtma. ja suveks töökoht garanteeritud. ja nii tore on naasta seltskonda, kuhu oled lausa oodatud. 

tore õhtu on seljataga. oi ja milline päev tuleb ^^ 
mul on toredad sõbrad. ja toredad uued tuttavad. ja toredad töökaaslased/sõbrad. aga, mis ülekõige mul on on parim mees :* rokime! 

ja teate mida? kui keegi küsib kuidas mul läheb, ma saan öelda ilma igasuguse kahtlemiseta ja süümekateta, et mul läheb päris hästi. 

 ja ma aina enam ja enam avastan ülihead muusikat enda kõrval/ümber. mis toimub? khuul!