see juhtus küll paar nädalat tagasi, aga jah.. sain teada, et vastas olevas üürikorteris elas üks jaapanlane ja ma sain sellest teada alles siis, kui ta oli juba välja kolimas. oh the irony.
igatsus on kummaline. see võib kohati olla kaunis nukrus, vahel ka rõõmus lootus, aga ka on juhuseid, kui see muutuks justkui kiskjaks, mis tuleb nagu ootamatu kaslase rünnakuna, lööb hambad sügavale hinge sisse ja kisub ja tirib seda kõigis võimalikes suundades, kompides ja ka ületades taluvuse piire.
hetkel ajutiselt resideerun mõned päevad lasnamäel. aknast väljavaadates on suht kena vaade, aga seda vaid tänu ilusale taevavärvile, ma armastan õhtust tumenevat helesinist taevast, lisaks veel mitte täievõimsuse peal olevad tänavavalgustid, kergelt oranžikad, nagu helendavad mardikad (ma ei tea kuidas neid eesti keeles öelda, jaapani keeles on need igatahes hotaru'd)
õues on soe, kõrval jäätee, taustaks glee parimad lood (peaks nendest plaadi kokku panema), hea tuju (hetkel), suveks on on vähemalt üks töö variantidest kindel, sai juuksuris käidud ja varsti on reede ja ma saan mõeda, et ülehomme on pühapäev, mida veel võiks elult tahta. no ok, on küll asju, mida võiks tahta, aga mul on hea tuju praegu. nii et, nautigem. ja anatoomiale mõtlen homme või siis pigem laupäeval.
